Talvel koonduvad mitmed erinevad värvulised salkadesse. Sellistes segasalkades kehtib sotsiaalne hierarhia – suuremakasvulised liigid, näiteks rasvatihane (Parus major) ja tutt-tihane (Lophophanes cristatus), toimetavad puuvõra ülemises toidurohkemas ja turvalisemas osas, väiksemad aga, näiteks pöialpoiss (Regulus regulus) ja musttihane (Periparus ater), võra alumises ning välimises osas, kirjutab ajaveebis Linnuvaatleja Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.

Võra alumine ja välimine osa on aga vähem turvalisem, sest seal on linnud kergem saak röövlinnule, näiteks raudkullile (Accipiter nisus). Võrastiku ülemine osa on värvulisele turvalisem, sest seal on suurem tõenäosus kakurünnakut varakult märgata ja põgeneda. Raudkulli edu tagab üllatusmoment.

Keda ja millisest puuvõra osast raudkull püüab, uurisid teadlased Tartu Ülikooli külalisprofessori Indrikis Kramsi juhtimisel. Kuna rünnakut märkab looduses haruharva, ei ole imestada, et vajalik andmestik kogunes Kagu-Lätis Kraslava linna ümbruse metsadest koguni 36 aasta jooksul ehk aastail 1985–2020, uurides hoopis linnusalkade sotsiaalseid suhteid ja käitumist.

Uuringute käigus õnnestus näha 199 raudkulli rünnakut, millest 19 ehk 9,6 protsenti olid edukad. Keskmiselt ründas raudkull jälgitud salka 0,02 korda tunnis (vaatlustunde kogenes aastatega 12 500). Kuigi rünnakud on ootamatud nii saagile kui ka uurijale, õnnestus kindlaks teha nii ohvriks langenud linnu asukoht võras, saakliik kui ka raudkulli rünnaku lähtekoht.

Salka ründas alati isane raudkull ning ründas ta alati männivõras askeldavaid linde. Oluliselt sagedamini ehk kokku 17 korral tabas raudkull saagi puuvõra alumisest osast, vaid kahel juhul õnnestus saak tabada võra ülemisest osast. Seega on sotsiaalses hierarhias kõrgemal olevad suured linnud paremini kaitstud. Seda kinnitab ka saakliikide nimekiri: neli pöialpoissi, neli põhjatihast (Poecile montanus) ja kuus musttihast. Seejuures püüti kõik pöialpoisid ja musttihased just võra alumisest osast. Kordagi ei langenud saagiks puukoristajad (Sitta europaea) ega porrid (Certhia familiaris), kes varjusid ründe korral puutüve vastasküljele.

Võra alumises osas olnud linnud põgenesid maapinna suunas ning peitusid põõsastesse või väikeste mändide ja kuuskede võrasse. Valdav oli siiski pagemine otse üles sama puu võra kõrgemasse ossa või ka naaberpuu võrasse. Pärast rünnakut püsisid linnud peaaegu viis minutit liikumatult.

Raudkullide madal püügiedukus viitab, et kuigi väiksemad liigid on segasalkades madalamal positsioonil ning seda nii sotsiaalselt kui ka füüsiliselt maapinnale lähemal olles, pakub salgas toimetamine siiski lisaturvalisust. Valvsaid silmapaare on rohkem, samuti suhtlevad liigid aktiivselt omavahel. Näiteks on latvades tegutsevate tutt-tihaste ärevushüüded kuulda üsna kaugele. Tihaste ärevus- ja hoiatushüüded on üsna täpsed: neis on teave nii oludest kui ka ohust, sõltudes muuhulgas röövlinnu lennusuunast, tema pea asendist ehk pilgu suunast ning ka ründaja asupaigast.