"On hästi teada, et mikroskoopilised mükoriisaseened aitavad taimedel mullast toiteaineid omastada ning kaitsevad neid haiguste ja stressi eest. Seega on nende põllumajanduslik rakendamine igati loogiline. Ka ettevõtteid, mis tegelevad mükoriisaseeni sisaldavate preparaatide tootmisega tuleb turule iga aastaga juurde. Preparaatide hind on krõbe ning lubatud toime suur," nendib magistritöö autor Epp Maria Lillipuu.

Kuna erinevate preparaatide mõju taimedele uurinud teadustööd on andnud vastakaid tulemusi, võttis Lillipuu luubi alla 11 Euroopa Liidust pärit mükoriisaseeni sisaldavat preparaati. Ta uuris nendes sisalduvate seente võimet luua taimedega sümbioos ning seda, kas preparaadid suurendavad taimekasvu. Lisaks analüüsis ta mükoriisaseente DNA-d, et teada saada, kas tootekirjelduses olevad seeneliigid on seal ka päriselt.

"Kuna müügil on palju põllumajanduslikke biopreparaate, ent kvaliteedinõudeid pole seatud ning järelkontrolli neile tihtilugu ei tehta, valitseb selliste toodete turul tõeline metsik lääs. Kuna osa neist preparaatidest sisaldab organisme, millega Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanikud igapäevaselt töötavad, hakkab väärinfo toodete etikettidel ja müügilubadustes silma. Sestap otsustasime need tooted teaduslikult proovile panna," kirjeldavad uuringu vajadust magistritöö juhendajad Inga Hiiesalu ja Tanel Vahter.

Selgus, et vaid kahes tootes 11-st suutsid mükoriisaseened taimega sümbioosi luua, ent sellel polnud taimekasvu ega saagikust suurendavat mõju. Pigem näitasid tulemused, et  vähenegi biomassi tõus oli tingitud preparaati lisatud toiteainetest, mitte mükoriisaseentest. Analüüsides toodete liigilist koosseisu DNA põhjal, selgus, et lahknevus tootekirjelduse seeneliikide ja leitud liikide vahel on suur ning mitmetes toodetes oli mükoriisaseente geneetilist materjali väga vähe või puudus sootuks.

Mõne toote puhul oli aga näha, et kuigi DNA-andmed kinnitasid mükoriisaseente olemasolu, ei olnud taimedega siiski sümbioosi tekkinud. See võib tähendada, et toodetes olevad seente levised (osad, millega seen looduses levib – toim.) pole elu- või nakatumisvõimelised.

"Biopreparaatidest huvitatud põllumajandustootja peaks nende kasutamisse suhtuma küllalt kriitiliselt," ütleb Epp Maria Lillipuu. "Mükoriisaseeni sisaldavad preparaadid võivad olla teatud tingimustes perspektiivikad, kuid sobiva toote leidmine on keeruline ja üks lahendus ei pruugi anda sarnaseid tulemusi iga mulla, taime ega maaharimisviisiga. Isegi kui toode peaks lubatud organisme sisaldama, sõltub tulemus paljuski seenekooslusest, mis põllul juba looduslikult olemas on."

Kuna praegu pole teave põllu looduslikust seenekooslusest põllumajandustootjale kättesaadav, tasuks Lillipuu sõnul preparaatide kasutamise asemel pigem rakendada mulla elurikkust suurendavaid praktikaid. "Näiteks võiks vähendada mineraalväetiste kasutamist ja eelistada orgaanilisi väetisi, vähendada taimekaitsevahendite, eriti insektitsiidide ja fungitsiidide kasutamist, eelistada minimaalset harimist või otsekülvi ning kasvatada liigirikkaid vahekultuure," võtab Lillipuu uuringu kokku.