Joana Damas Davise California Ülikoolist ja ta kolleegid kõrvutasid inimesel ja teistel liikidel üht kindlat geeni, mis kodeerib üht teatavat valku, mille nimi on ACE2. Seda rakumembraanis leiduvat valku kuritarvitavadki koroonaviirused, et pääseda raku sisse oma nurjatusi tegema.

Igal loomaliigil on selle valgu ehitus natuke isemoodi, ja seda iseärasust on võimalik geenist välja lugeda, sest just geen ju valgu struktuuri määrabki.

Damas ja ta kaaslased uurisid ACE2 geeni enam kui 400 loomal, kelle seas oli nii imetajaid, linde, kalu, kahepaikseid kui ka roomajaid.

On teada, et inimesel on selles valgus kahekümne viiest aminohappest koosnev osa, mille külge koroonaviirus end haagib. Damas ja kolleegid vaatasid eriti, kui palju just see valgumolekuli osa kõigil neil loomadel inimese omaga sarnanes.

Geeni järgi saab teada, kas loomadel on ses valguosas samad aminohapped samas järjestuses kui inimesel või on kellelgi midagi kuidagi teistmoodi.

Teadlased püüdsid järjestuse-info põhjal ka välja arvutada, millise kuju see valgumolekuli osa ühel või teisel loomal võtab, sest sellestki oleneb, kui kergesti viirus valgu külge seondub.

Nad võtsid eelduseks, et mida sarnasem see valguosa mõnel loomal inimese omaga on, seda rohkem ka koroonaviirus seda looma võib ohustada.

Selgus, et kõrge nakatumisriskiga on muu hulgas sellised üsnagi ohustatud loomad nagu rannikugorilla, sumatra orangutan ja valgepõsk-gibon, aga ka näiteks hallvaal ja silmikdelfiin.

Koduloomadel oli risk väiksem: kassil, lehmal ja lambal keskmine ning koeral, seal ja hobusel madal.

Uuring oli iseenesest küll täitsa teoreetiline, molekulaarbioloogiline, kuid teadlased väidavad, et nende loomaliikide puhul, kelle kohta epidemioloogilist teavet juba mõnevõrra on, läks saadud tulemus päris hästi täppi.

Tulemused on avaldatud Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.