Politoloog: päris uued erakonnad on parteisüsteemile tervislikud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Kui parteid juba suudavad esimestel valimistel Lääne-Euroopas saavutada toetust 10–15 protsenti või rohkem, siis nad pigem jäävad alles,“ ütleb Sikk. Autor/allikas: Andreas/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Lääne-Euroopas on viimastel aastakümnetel tekkinud rida päris uusi erakondi, mille läbilöök kõigutas kohalikke sageli kivinenud parteisüsteeme. Päris uusi erakondi saab kahe esimese valimisperioodi põhjal liigitada viide rühma plahvatajatest läbikukkujateni, kirjutab politoloog Allan Sikk peagi ilmuvas artiklis. Eestis ja mujal Ida-Euroopas on uute ja vanade erakondade vaheline piir samas hägusam.

Mõiste tõeliselt uus erakond (ingl k genuinely new party  ehk GNP) pakkus politoloog Allan Sikk välja 2005. aastal, kui uuris Ida-Euroopa parteisüsteemide muutlikkust. "Peamine kriteerium on, et nad ei tohi olla varasemate parlamendiparteide järeltulijad," seletab Sikk. "Neil peab olema uus nimi, ja organisatsioon. On ka päris tähtis, et juhid ei oleks varasemalt olnud parlamendiparteidega seotud."

Nüüd kirjutab Sikk koos Itaalia kolleegi Vincenzo Emanuelega Lääne-Euroopa poliitilistest uustulnukatest. Kui postkommunistlikus Ida-Euroopas tekivad ja hääbuvad erakonnad sageli kiiresti, siis Lääne-Euroopas on parteisüsteemid jäigad ning erakondade toetusmustrid selgelt välja kujunenud. Süsteemi raputavatel uutel tulijatel on Läänes seega suurem kaal.

"Lääne-Euroopa riikides hoidis parteisüsteeme stabiilsena pikaajaline demokraatia pärand, kus valijatel oli harjumus üht sama parteid toetada," ütleb Sikk. "Võib-olla on see pikaajalise demokraatia pärand hakanud nõrgenema. Teisalt, ma ei saa ka välistada, et Lääne-Euroopa parteid on õppinud Ida-Euroopast."

Ida-Euroopa kohta kehtis Siku sõnul veel paari kümnendi eest mõtteviis, et Ida alles demokratiseerub ja püüab Läänele järele jõuda. Ideaal oli aja jooksul jõuda stabiilsema parteisüsteemini ja muutuda "normaalseks põhjamaaks", kui Toomas Hendrik Ilvese sõnu laenata. Lääne-Eurooopa viimaste kümnendite uued poliitilised tulijad näitavad Siku sõnul, et Lääs ja Ida õpivad teineteise kogemustest vastastikku."Mulle tundub, nagu Lääne-Euroopa parteisüsteemid üritaks uuendusmeelsuses järele jõuda Ida-Euroopa parteisüsteemidele," tõdeb ta.

"Kui Ida-Euroopa uurijad veel 15 aastat tagasi rääkisid, kuidas kommunistlik pärand mõjutab Ida poliitikat, siis võib-olla peaks asja pöörama pea peale. Peaks ehk ütlema, et kui Ida-Euroopa riigid demokratiseerusid, siis sellisel kombel, mis on kohane 21. sajandile," märgib politoloog.

Viit sorti uustulnukaid

Allan Sikk ja Vincenzo Emanuele analüüsisid oma uuringus 127 erakonna valimistulemusi 20 riigis ja 344-del parlamendivalmistel. Nad kasutasid analüüsiks varjatud kasvu mudelit, millega püüdsid üksikutest valmistulemustest välja lugeda erakondade saatuse tüüpilisi trajektoore.

Nad eristasid mudeli põhjal viit tüüpi tõeliselt uusi parteisid. Vastavalt edule kahel esimesel valimistsüklil on need tüübid läbikukkuja, püsija, pürgija, meteoor ja plahvataja.

Siku sõnul moodustasid läbikukkujad (flop) uuritud erakondadest poole. "Need on parteid, kellel on oma esimestel valimistel vilets tulemus ja sealt läheb edasi aina halvemaks. Ühesõnaga, nad kaovad kiiresti ära," seletab ta.

Edukuselt järgmised erakondi ehk püsijaid (flat) parteisid on vähem, ent neidki saadab esimestel valimistel ebaedu. Püsijad ei kao aga teiseks valmistsükliks ära, vaid jätkavad oma kesiste tulemustega. Siku sõnul on püsijate seltskond kirju. "Osad nendest on näiteks regionaalsed ja rohelised: sellised natuke nišiparteid," märgib ta. "Nad tekivad riikides, kus valimissüsteem võimaldab nõrga toetusega ellu jääda."

Kolmas uue erakonna tüüp ehk pürgijad (contender) saavutavad esimestel valimistel keskpärase tulemuse. Sealt edasi suudavad nad Siku sõnul tulemust parandada. "Selles kategoorias on väga palju rohelisi, aga ka vasak- ja parempoolseid erakondi," ütleb ta ja lisab, et ehkki esimestel valimistel meenutavad pürgijad pigem läbikukkujaid, on neis potentsiaali parteisüsteeme pikas plaanis muuta. Pürgijaid oli uuritud erakondade seas umbes viiendik.

Neljanda tüübi nime meteoorid (meteoric) laenas Sikk Rein Taageperalt. "Nad tõusevad taevasse nagu suured tähed ja saavad väga palju tähelepanu. Nad justkui muudavad parteisüsteemi väga põhjalikult, aga siis põlevad kiiresti läbi," kirjeldab Sikk meteoor-erakondade elutsüklit. Ehkki meteoore leidus teiste tüüpidega võrreldes vähe, peab Sikk neid huvitavateks. "Meteooride esimeste valimiste tulemus on isegi parem kui plahvatajatel," põhjendab ta. Meteoorid näitavad politoloogi sõnul, et uuel erakonnal pole ehk hea olla esimestel valimistel liiga edukas, sest kiire edu võib viia kiire kukkumiseni.

Edukaima uue partei tüübi ehk plahvatajate (explosive) edasine käekäik saab selgeks juba esimesel valimistsüklil. "Kui plahvatuslikud parteid suudavad teiste valimisteni vastu pidada, siis nad enamasti ka jäävad," ütleb ta.

Erinevat tüüpi päris uute parteide osakaal ja edukuse trajektoorid Lääne-Euroopas. Autor/allikas: Allan Sikk/Party Politics

Siiski on uue erakonna tüüpi esimeste valmiste järel raske määrata. Siku sõnul saab näiteks pürgijaid püsija-erakondadest eristada teisel valimistsüklil. "Pürgija parandab teistel valmistel oma tulemust, püsija mitte," ütleb ta.

Kes on kes Lääne-Euroopas?

Päris uusi erakondi tuleb Allan Siku sõnul eristada, eristada parteidest, mis on uued vaid näiliselt. "Parim näide sellest on Prantsuse paremtsentristid, kes on läbi aastate oma nimesid ja natuke organisatsiooni ka kõpitsenud," seletab ta. "Tegelikult kõik, kes Prantsuse parteipoliitikast aru saavad, ütleksid, et seal on uuenduslikkust, aga päris uuteks neid ei saa pidada."

Plahvatuslikest Lääne-Euroopa erakondadest peab Sikk silmatorkavaks näiteks Silvio Berlusconi erakonda Forza Italia. Viimaselt on politoloogi sõnul palju eeskuju võtnud mitmed Ida-Euroopa parteid. "1993. aastal Itaalia küll ei demokratiseerunud, aga varasem parteisüsteem varises suurte korruptsiooniskandaalide tõttu põrmu," seletab ta.

Teiste plahvatajatena nimetab Sikk veel Hispaania vasakparteid Podemost, aga ka paremäärmuslikke Prantsuse Front Nationali ja Saksamaa Alternative für Deutschlandi, Taani nüüdseks küll juba hääbunud parempoolset Progressiparteid ning omapärase näitena ka Itaalia Viie Tähe liikumist. Meteoore leidsid Sikk ja Vincenzo vaid kaks: ühe Portugalist ja teise Hollandist. Emmanuel Macroni liikumise La République En Marche! kohta näitab aeg, kas tegemist on meteoori või plahvatajaga.

"Kui parteid juba suudavad esimestel valimistel Lääne-Euroopas saavutada toetust 10–15 protsenti või rohkem, siis nad pigem jäävad alles," võtab Sikk erakondade edu valemi kokku.

 Kes on kes Eestis?

Eesti suurematel parlamendierakondadel on vanust juba 25 või 30 aasta kanti. Allan Sikk muigab seega, et teab mis uueks neid pidada ei saa.

Eesti on teadlase sõnul olnud Ida-Euroopas uute erakondade edulugudes veidi erandlik. "Oleme viimase 20 aasta jooksul näinud kahte tõeliselt uut parteid, mis on olnud tähelepanuväärselt edukad," märgib ta. Jutt käib Res Publicast 2003. aastal ja EKREst 2015. aastal Riigikogu valmistel.

"Omaaegne Res Publica murdis läbi ja oli väga uuenduslik, sest enamus nende liidritest polnud parteipoliitikas varem tegevad," seletab Sikk. Rein Taagepera lõi mõiste meteoor just Res Publica põgusa edu kirjeldamiseks. Ehkki erakond uuenes ka 2006. aastal, kui ühines Isamaaliiduga, ning uuesti 2018. aastal, kui muutis nime Isamaaks, pole need uus-olemised politoloogi sõnul võrreldavad.

Liitumised ja lõhenemised kindlasti muudavad Siku sõnul riigi parteimaastikku, kuid tõeliselt uued erakonnad on nähtus omaette. "Mujaltki Ida-Euroopast on näiteid päris palju, kuidas juba olemasolevad parteid teevad igasuguseid akrobaatikatrikke, et paista välja uuemana, kui nad on. Tegelikult on neil vanad tegijad taga," tõdeb politoloog.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liigitaks Sikk samuti uueks, kuigi erakonnal on seos endise Rahvaliiduga. "Ehkki nende auesimees on Arnold Rüütel ja seal on mõningaid Rahvaliidu tegelasi veel siin ja seal, siis praktiliselt ma ei näe ühtegi Rahvaliidu tipp-poliitikut," seletab ta. Oluline on ka tõsiasi, et enamik EKRE liidritest ei kuulunud varem ühtegi parlamendierakonda. Siku ja Emanuele viiest uustulnukatüübist liigitaks Sikk EKRE kusagile plahvataja ja pürgija vahele.

Eesti 200 kohta on pärast esimesi valimisi veel vara järeldusi teha, ent Siku sõnul peab erakond pingutama, et jääda pürgijaks. "Nad on pigem laia haarde erakond, mitte nišierakond. Ehk nad ei toetu mingile väga spetsiaalsele elanikkonna grupile," seletab ta Eesti 200 valijaskonna hoidmise muret. Vabaerakonda on politoloogil keeruline päris uueks pidada, sest erakonna juht Andres Herkel oli tegevpoliitik varemgi.

Küsimusele, kas päris uued erakonnad on head või halvad, pole Siku sõnul ühest vastust. "Klassikaline teooria räägib, et demokraatia seisukohast on parem stabiilsus," ütleb ta. "Muidugi mitte mitte nii suur stabiilsus kui Põhja-Koreas või Kuubas, aga mõõdukas stabiilsus."

Teisipidi võib mõõdukas stabiilsus uurija sõnul minna kergesti üle stagnatsiooniks. Eriti juhul, kui ametisolevad valitsusparteid on korrumpeerunud. "Kui nad on väga korrumpeerunud, siis uued parteid on võib-olla ainuke meetod seda korruptsiooni nõiaringi üldse purustada," tõdeb ta.

Sikk ja Emanuele kirjutavad uutest erakondadest ajakirjas Party Politics.

Allan Sikk töötab University College Londonis slaavi ja ida-euroopa uuringute instituudis. Parasjagu uurib ta, mis toimub erakondade kandidaatitega, ning kuidas kandidaatide vaheldumine ja liikumine peegeldab parteide muutumist ja parteisüsteemi evolutsiooni. Koos Philipp Kökeriga valmib tal sel teemal raamat "Party People: Electoral Candidates and Party Evolution".

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: