Jaanipäeva ilma põhjal võiks valida pühade pealinnaks Kuusiku, kus on mõõdetud jaanilaupäeva kõige kõrgem ja madalaim õhutemperatuur. Kandidaate leidub aga teisigi.

Suurem osa jaanipühade temperatuurirekordeid pärinevad ilmateenistuse andmete kohaselt valdavalt kaugetest aegadest. Käpikuid on tulnud vaatamata kliimamuutustele otsida jaanilaupäeval aga ka viimastel kümnenditel. Üliharvad pole juhud, kui temperatuur on langenud nulli lähedale.

Kui eesmärk on vältida erakordselt tugevaid vihmahooge ja väikest sadu ei pelga, tasub suunduda Kagu-Eestisse. Näiteks ei ületa Tõraveres ja Piigastes isegi sademerekordid 14 millimeetrit. Talveriideid pole mõtet jaanipäeval selga panna saartel – Kihnus ja Vilsandil pole langenud jaanipühade ajal temperatuur mõõtmisajaloo vältel kunagi alla 7 °C.

Üldiselt langeb jaanipäev ilma mõttes suhteliselt rahulikule ajale. Ajalehtede ja teiste kirjalike allikate põhjal on nähtud 23. ja 24. juunil Eestis viimase 150 aasta jooksul võimsamatest loodusnähtustest ainult tuulispasku ja tugevat vihma.

Näiteks tegi 23. juunil 1930 tuulispask Tsoorus kolmele talule suurt kahju. 1902. aasta jaanilaupäeval valmistas tugev vihm Võnnu talumeestele suurt meelehärmi, kui nende põllud vee alla jäid.

Jaanilõkke juures võis olla eriti populaarne 1934. aastal Narva lähedal elanud karjus, kes kolm päeva varem tuulispasa mõjul kümnemeetrise õhulennu sooritas. Anna Milleri tuju ei pruukinud olla seevastu kõige parem, sest sama tuulispask lõhkus tema maja katuse.

Jaaninädalal on nähtud veel mitmel korral keravälku. Nõnda sai üks Vana-Võidu noormees 1930. aastal vahetult enne jaanipäeva surma just selle haruldase loodusnähtuse tõttu. Suur üllatus võis tabada mõni päev pärast jaanipidu ka 1911. aastal Elvas elanud professor Aleksejevit, kui metsa kohalt tulnud kera tema maja rüüstama hakkas. Üks professori seitsmest töömehest sai selle käigus raskelt viga.

Kokkuvõtte tegemise juures on kasutatud ilmateenistuse andmeid ning raamatut "Eesti kliima minevikus ja tänapäeval".