Väikesed veepiisad põrkuvad omavahel soojades pilvedes, ühinevad ja kasvavad, kuni sajavad vihmana alla. Kui atmosfääris on rohkem elektrilaengut, ühinevad piisad kergemini.

Giles Harrison Readingi Ülikoolist ja ta kolleegid väidavad ajakirjas Physical Review Letters, et tuumapommikatsetustest pärit strontsium-90 lagunemisest tekkinud elektrilaeng just sedalaadi toimet avaldaski.

20. sajandi keskpaiku, kui Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit tegid Nevadas, Vaikse ookeani saartel ja Kasahstanis tuumakatsetusi, täheldati atmosfäärielektri tugevat tõusu.

Harrison ja ta kolleegid kõrvutasid nüüd neid vanu elektrilaenguandmeid samast ajast pärit vaatlusandmetega pilvkatte tiheduse ja sademete hulga kohta. Ilmaandmed olid pärit kahest Ühendkuningriigi ilmajaamast, üks Londonis ja teine Shetlandi saartel, aastaist 1962 kuni 1964.

Selgus, et kõrgema elektrilaengu päevadel sadas keskmiselt 24 protsenti rohkem vihma kui muudel päevadel.

Teadmisest võib põhimõtteliselt ka praktilist kasu olla, sest kui leida ohutum võimalus atmosfäärielektri mõjutamiseks kui tuumaplahvatused, siis võiks selle abil vajaduse korral vihma teha.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.