Aardla järve kaitsealal peatub praegu kümneid tuhandeid hanesid, kes on teel Siberisse pesitsema. Linnuvaatlusentusiast Uku Paali sõnul on lindude arvu hinnates eksimisvõimalus suur.

"Hetkel, mis me nägime, kui merikotkas need haned üles ajas, siis miinimumhinnang on kindlasti viisteist tuhat. Ma aga ei imestaks, kui siin on üle kahekümne viie tuhande hane praegu Aardla järve peal peatumas," kirjeldab ta.

Lisaks hanedele võib terane vaatleja seal poole tunni jooksul näha umbes neljakümmet erinevat linnuliiki. Nende seas näeb näiteks hallpõsk-pütti ja tuttpütti, kusjuures viimase on Eesti Ornitoloogiaühing valinud tänavuseks aastalinnuks.

"Lisaks nendele oleme näinud tuttvarti ja hüüp vahepeal kõmistab meil siin taustaks," seletab Paal. "Kuldhänilane, kes on Aardla järve üks spetsiifiline liik, elab siin. Teda tulevad isegi Euroopast linnuvaatlejad vaatama. Lisaks me oleme näinud vähemalt viit-kuut liiki röövlinde, sealhulgas kahte kotkaliiki. Esimesed mustviired on saabunud. Ma arvan, et on mitmekesine valik."

Palja silmaga kõiki liike paraku ei märka. Vaatlejal võiks taskus olla vähemalt nutitelefon, kus linnuhäälte andmebaas ja kaamera sees. Samuti peab linde vaadeldes arvestama, et tõsine vaatluspäev algab hiljemalt hommikul kell viis.

Paali sõnul on linnud varahommikul kõige aktiivsemad, kuid maist juulini võib neid vaadelda ööpäev läbi. Igal linnurühmal on siin oma eripära: hommikul kuuleb lindude laulu, päeva peale hakkavad lendama röövlinnud, öösel tasub kuulata kakuhääli. Paal soovitab linde vaadelda vähemalt paar tundi järjest. Kodukandist kaugemal veedetud linnuvaatluspäev jääb Paali sõnul kestuselt tavaliselt kaheksa ja 15 tunni vahele.

Mida vaatluseks vaja on?

"Ma arvan, et kõigepealt on vaja entusiasmi ja siis oleks vaja binoklit," naerab Paal. "Ilma optiliste abivahenditega on väga raske midagi näha lihtsalt."

Täpsemalt kuuluvad klassikalisse linnuvaatleja varustusse lisaks binoklile veel vaatlustoru ja kaamera, millega oma linnuleide dokumenteerida. "Kui võimalik, siis kui veel vabu käsi jätkub, ka diktofon ja mikrofon, et hääli lindistada," lõpetab Paal loetelu. Lisaks soovitab ta huvilisel hankida endale mõni linnumääraja. Linnuhäälte tuvastamiseks saab aga kasutada veebilehti nagu Loodusheli ja xeno-canto.

Oma huvitavatest linnuleidudest saab iga huviline teada anda Eesti Ornitoloogiaühingu Facebooki lehel. Samuti saab sealt kiiresti vastuseid vaatlusel tekkinud muredele.

"Alati on loomulikult palju parem, kui te lähete kellelegi natukenegi kogenumaga välja, sest kui keegi alguses jagab näpunäiteid ja õpetab lindude hääli, käitumist ja välimust kõike, siis läheb palju kiiremini see õppimisprotsess ka," ütleb Paal.

Paal ise on linde vaadelnud alates 1992. aastast. Selle aja jooksul on  ta näinud kokku üle 370 erineva linnuliigi. Ta on tegev nii Eesti ornitoloogia ühingus kui ka sportliku linnuvaatluse klubis Estbirding. Küsimuse peale, mis on see eriline võlu, mis inimesi tundideks loodusesse linde vaatlema viib, vastab Paal, et see on elutunnetuse küsimus.

"Inimesed tahavad tunnetada asju läbi erinevate hobide," seletab ta. "Kellel on selleks muusika, sport või mis iganes. Osa inimesi tahavad elu tunnetada läbi aastaringi, mis siin põhjapoolkeral on eriti suurte kontrastidega. On tore näha, kuidas linnud saabuvad, kuidas nad lahkuvad, kuidas aastaajad muutuvad. Lihtsalt need hommikused valgused ja linnulaul on tore esteetiline kompleks, mida nautida."