Koroonaviiruse ja inimese kooselu tuleviku kohta võib lugeda sadu arvamusi. Poolt ja vastu ideede põhjal pooleks jagunemise asemel leiab ennustusmaastikult rohkelt variante. Iga väite toetuseks pakutakse muutuvas koguses emotsioone, rohkem või vähem tõendeid ning loogikat ja erineva kaaluga autoriteetsust. Valik on raske.

Huvitava tulevikuvihje leiab Apple'i arendustööst. Firma muudab näotuvastusalgoritmi, et see arvestaks telefoni avamisel näomaskiga kasutajatega. Näo tuvastamist puudutav arendustöö on olnud pikk, probleemide rohke ja seega kallis.

Järelikult, kui Saudi naftafirma järel maailma teiseks väärtuslikumaks hinnatud ettevõtte kasvu juhtivad strateegid peavad oluliseks muuta näotuvastamine maskitundlikuks, vihjab see usule maskide kandmise vajaduse jätkumisest teadaoleva tulevikuni. Teiste sõnadega, vihjatakse uuele normaalsusele. Ühe koduse mänguna võiks kihla vedada nutika iMaski võimaluse peale?

Inimkonda ohustava viirusnakkuse kõrval oleme õppinud toime tulema paljude ohuallikatega. Neist kõige suuremaks ohuks on osutunud teine inimene. Erinevalt viirusega oskame kurjategijaid endast paremini isoleerida. Kasutame nüüd enda peal harjutatava sotsiaalse isolatsiooni vormi ehk vangistust.

Vangistuse mõte on kaitsta ühiskonda ohtliku indiviidi jätkutegevusest, karistada teda vabaduse piiramisega ja kasutada karistamist hoiatusena teistele, et piiramata kuritegeliku tee valinute arvu kasvu. Lõpuks püütakse vangistuses viibijat ümber kasvatada, et karistuse lõppedes liituks ühiskonnaga ohutu ja kollegiaalne kodanik.

Paraku ei õnnestu teha sama viiruse puhul. Täiendava üllatusena, viirus võib senist karistamise mõtet märgatavalt muuta. Ajal kui kogu maailm püüab viiruse levikut tõkestada vabatahtliku sotsiaalse isolatsiooniga, unustatakse need, keda on isoleeritud vangimajadesse. Kinnipidamiskohas töötab isolatsioon soovitule vastupidiselt ja aitab viiruse levikule kaasa.

Mõnes riigis on nakatumisohu tõttu otsustatud vanglas kinnipeetavate arvu vähendada. Vastavalt järelejäänud karistuse ja senise ülalpidamise põhjal tehtud riskihinnangule lastakse näiteks USA-s vange koju, kus nad peavad jätkama vangistust koduaresti vormis.

Varasemalt on kodusesse vangistusse või piiratud vabadusse lastud tingimisi vabastatuid, koduaresti määratuid ja kuriteo iseloomu tõttu. Näiteks piiratakse narkokuritegudes või seksuaalkurjategijatel ka karistuse kandmise järgselt viibimist koolide ja lasteasutuste lähedal.

Tehniliselt vangistatakse isik oma elukohta informatsiooni abil. Teda ümbritseb nähtamatu infopõhine virtuaalpiir, mille ületamisel informeeritakse kinnipeetut ja valvureid. Midagi filmi "Wedlock" sarnast, kuid ilma lõhkekehata.

Mainitud 1991. aasta filmis, milles mängis peaosa Rutger Hauger, kandsid vangid ümber kaela elektroonilist kraed, mis plahvatas, kui vang teisest vangist eemaldus. Koduvangistuses olijaid ähvardab pea õhkimise asemel mõni muu karistus. Asukoha kontrollimiseks arendatakse mitmesuguseid mobiilseid lahendusi. Samal ajal arendab teine pool vastumeetmeid oma vabaduse suurendamiseks.

Arusaadavalt on vangistatute motivatsioon kõrgem. Taolisi lahendusi võib olla mitmeid, sest neid hoitakse saladuses. See tähendab, et karistuseks vangistatute abil on virtuaalse kinnipidamise meetmete arendamine aeglane.

Sild kurjategijate ja viirusest nakatunute või viiruse riskiga indiviidide vahel on ilmne. Sarnaselt kurjategijatele on siin-seal tehtud sellistele isikutele kohustuseks kanda sarnast jälitusseadet tagamaks, et nad püsivad nõutud karantiinis. Lisaks arendatakse sotsiaalse isolatsiooni lõpetamiseks kõikide isikute asukoha määramiseks ja kontaktide põhjal nakkuse leviku tõkestamiseks mitmeid nutirakendusi.

Vabaduses liikuvad vangistatuid liigub avalikus ruumis suhteliselt vähe, et hankida sotsiaalseteks muutusteks ja normide kujunemiseks vajalikku kogemust. Küll aga moodustuks viirusohust tärkav tervete inimeste jälgimisest ja riskiga indiviidide isoleerimisest kogemus, mida võidakse üle kanda tänastele vangidele.

Tehnilise innovatsiooni ajaloost leiab arvukalt näiteid, milles leiab esialgne leiutis lõpuks reaalse rakenduse hoopiski mõnes teises valdkonnas. Võimalik, et haiguse leviku kontrollist arenev tehniline võimekus viib selleni, et õpime viiruse asemel koos elama kurja teinud inimestega. Esialgu kõhedust tekitav mõte võib osutuda ekslikuks ja viiruse abil õpime hoopiski ise endaga paremini hakkama saama.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".