Tööle, kooli, lasteaedadesse, poodidesse, restoranidesse, hotellidesse ja lennukitesse inimeste tagasilubamiseks on viirusohu korral loetud võimalused. Oodata võib vaktsiini; lasta haigusel teha oma laastamist karjaimmuunsuse saavutamiseni; leida ravi, millega vältida surmaohtu ja raskeid tüsistusi; või siis teha kindlaks, kes on haige ja kes ei ole.

Kuni paarinädalase peiteaja tõttu on nakkuse piiramiseks vaja teada, kellega olid värskelt haigestunud viimasel ajal kokku puutunud. Sel moel tegeleb tervishoiusüsteem haiguskandjatega eraldi ja haigusest puutumata jäänud oma tööga. Nii saaks hoida majanduselu jätkusuutlikuna, kuni leiutatakse tõhus vaktsiin ja ravimid.

Pudelikael on inimeste kontaktide registreerimine. Tehniliselt on ülesanne lahendatav. Lahendus sõltub riigis kehtivast poliitikast: kas valitsemise tasakaal kaitseb võimu või kodanikke.

Praeguste või hiljutiste diktatuurisugemetega riikides kulgeb protsess jõuliselt ja konkreetselt. Kodanikule lüüakse ümber käe jälgimisseade või kohustatakse teda kandma telefoni koos vastava tarkvaraga. Kõikide liikumised talletatakse keskses andmehoidlas. Haiguse signaali avastamisel rullitakse lahti haigestunu viimaste päevade kontaktide võrgustik, et seejärel saaks ohtu sattunud liikmed isoleerida. Eraldi laagrit ega vangimaja pole vaja rajada. Kodanike korralikkust saab nutiseadmete abil jälgida.

Diktatuuririigis võib nakkuseks olla ka mõtteviirus. Riigikorra või juhtide suhtes kriitilised ideed tahavad hüpata ühelt inimeselt teisele samamoodi, tekitades rahulolematuse palavikukoldeid ja ohustades võimu. Koroonaviiruse kontaktide sõelumise abil saab mõtete levikut tõhusalt piirata.

Suurema erinevusena tuleb koguda valede mõtete kandjad laagritesse või vanglatesse, sest valed ideed ei taha muidu peadest lahti lasta. Mõtteviiruste vastane ravi koosneb enamasti kehalisest mõjutamisest kuni pöördumatult kahjustatuks loetute kõrvaldamiseni. Pole keha, pole ideed.

Kirjeldatud võimalustega arvestades seisavad demokraatlikud riigid dilemma ees. Kas minna tsentraalsele asukoha andmete kogumisele rajatud viiruskandja kontakti sõelumise lahenduse teed või otsida ohtlikku tulevikku vältivaid alternatiive?

Nad teadvat, et isegi kui antakse lubadusi hoida kõikide liikumisi koondav andmekogu tugeva kaitse all ja tõotatakse ise selle väärkasutamisest hoiduda, pole sellistel lubadustel erilist kaalu. Pelgalt juba seepärast, et ametnikud muutuvad. Kui lubadusi korralikult rikkuda, saab kaasneva karistuse määramise ajaks juba nii palju võimu, et selle mõju on tähtsusetu.

Ühtlasi peab arvestama, et lahendus, mis täna SARS Cov-2 viiruse kandjate jälgimiseks kasutusele võetakse jääb kasutusse teadmata ajaks. Kindlasti kasutatakse neid pärast viirusest vabanemist.

Praegu teame, et Bill Gatesil oli 2015. aastal tehtud ennustusega õigus, kui ta hoiatas maailma ränga pandeemia ohust. SARS Cov-2 ei jää viimaseks viiruseks. Loodav haigusekandjate kaardistamise lahendus jääb elu kestvaks osaks.

Euroopa Liidus pole erand. Prantsusmaal pöördus 471 infoturbeeksperti avaliku kirjaga valitsuse poole, et hoiatada riiki tegemast pöördumatut kahju seoses ROBERTi nime kandva tsentraalse andmebaasi ideele rajatava viirusekandjate kontaktide kaardistamise rakendusega. Prantslastele sarnaselt mõeldakse ka Ühendkuningriigis seni kesksele lahendusele.

Nädalavahetusel teatas Saksamaa, et nemad loobuvad tsentraliseeritud andmekogule rajanevatest lahendusideedest. Selle asemel pooldavad nad lähenemist, milles suhtlevad individuaalsed telefonid detsentraliseeritud ja ainult omavahel.

Võimalik, et lõpuks võetakse kasutusele Apple'i ja Google'i koostöös valmiv lahendus. Nende ideest saab aimu nimevahetuse täpsustuse kaudu. Kahe mobiilse operatsioonisüsteemi omanikud soovitavad kasutada contact tracing ehk "kontakti jälitamise" asemel mõistet exposure notification ehk haavatavusest teavitamist.

Eesmärk on luua operatsioonisüsteemi koosseisu kuuluv kasutaja poolt aktiveeritav lahendus, mis teavitab lähedal asuvaid telefone Bluetoothi vahendusel, et nad olid viibinud nakatunud telefoni omaniku lähenduses ohtlikult kaua.

Telefonid vahetavad omavahel pidevalt muutuvaid koode ilma, et need sisaldaks mingitki teavet telefoni omaniku kohta. Riikide või omavalitsuste tervishoiuorganisatsioonid saavad antud võimekuse peale ehitada omi rakendusi näiteks selleks, et informeerida süsteemi viirusega nakatunu leidmisest. Vastasel juhul võib näiteks keegi pahasoovlik indiviid levitada valeinformatsiooni abil paanikat.

Süsteemi turvalisus ja kasu sõltuvad võrguefektist. Mida rohkem kasutajaid, seda raskem on jälitada üksikuid indviide, samas kui haigestumisohtu puudutav info kajastab tegelikkusest võimalikult terviklikku pilti. Saab näha, kui suureks kasvab majanduselu taastamise sund ja kas selle nimel tehakse kompromisse tulevikuohutusega.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".