Mida valusamalt koroonaviirus ühiskonda vaenab, seda kibedamat rohtu ollakse nõus tarbima. Viimastel nädalatel on muutunud veebiruumis populaarseks Ameerika Ühendriikide asutajast teadlase, leiutaja ja riigimehe Benjamin Franklini hoiatus. Kes on lühiajalise turvalisuse nimel valmis loobuma vabadusest, pole ära teeninud vabadust ega turvalisust.

Vaevalt, et 18. sajandil maailma ja riigi toimimise kallal juurelnud tark mees kujutas ette nutitelefone, aga põhjus tema meenutamiseks seostub just nendega. Õigemini kombineeruvad nutitelefonide ja viirusepideemia kiusatuseks, mis võivad päädida faustiliku kaubaga.

Vanas legendis teeb doktor Faust Kaupa Mefistoga, saades oma hinge krediidi vastu teadmised, kuidas tagada endale hea elu. Viimast jagus vaid teatud ajaks, sest lõpus saabus maksmise päev. Tehingu teine pool võttis hetkeks rõõmu kogenu hinge endaga kaasa Põrgu igaveste kannatuste osakonda.

Elavate maailmas oleks vähem kannatusi, kui leiaks üles kõik koroonaviirusest nakatunud indiviidid. Neist saaks eemale hoida ja neid saaks ravida. Ülejäänutel oleks võimalik minna tagasi kooli ja tööle. Mõnedel hinnangutel võivad pooled viiruse kandjad olla kaasaskantavast ohust teadmatud, sest neil ei esine haiguse sümptomeid. Teised võivad olla inimesed, kes viibisid viirusekandja läheduses. Keegi ei tea, kas nad kannavad ohtu endaga kaasas näiteks riietel, juustes, kätel jne.

Kõik see jätab viirusest nutika mulje, hoolimata sellest, et loodus pole mikroobile mõistust eraldanud. Nutikuse mõtleme ise asja sisse, kuna viirus lihtsalt sattus sedapuhku olema selline, et ei tee kõva häält nagu SARS epideemia puhul.

Toona jäi praktiliselt iga nakatunu raskelt haigeks. Sellest tulenevalt oli ülejäänutel võimalus nad kiiresti isoleerida. Tänu SARS-i "nähtavusele" saadi toona maailma ähvardanud epideemiast jagu vaktsiinita. SARS-CoV-2 viirus on hulga kiuslikum ning levib nähtamatult ja tõhusalt ega vali enda hukutamise rada, mis lõppeb valitud ohvrite surma või tervenemisega.

Oleme enda nähtavusega peaaegu harjunud. Sõltumata asukohast plingime inforuumi radariekraanidel helendava täpikesena. Põhjuseks on kõikjale kaasavõetav nutitelefon. Suured IT-teenuse pakkujad Google'ist, Apple'i, Facebooki ja lugematute varju jäävate asukoha andmete analüüsiteenuse pakkujatega teavad, kus meie telefonid asuvad. Enamusel juhtudes oleme meie selle küljes.

Paari aasta eest ületas uudiskünnist USA sõjaväge ehmatanud uudis sõjaväebaasi hästi varjatud saladuste kajastumisest telefoni asukoha andmetes. Treeningandmeid veebikeskkonda edastavad telefonid kirjeldasid sõdurite liikumist sõjaväeosa territooriumil, millest võis omakorda järeldada, millistes kohtades asusid sõjaliselt olulised objektid. Telefonide asukohateavet on kasutatud kohalike teenuste reklaamimiseks, jalakäijate, sõidukite, turistide jne liiklusvoogude analüüsiks ning juhtimiseks.

Arusaadava loogilise jätkuna tegeletakse siin-seal praktikas ja mõnes kohas alles teoorias koroonaviiruseriskiga indiviidide asukoha andmete kogumisega. Eesmärgiks on leida inimesi, kellega võisid viirusriskiga indiviidid kohtuda, et kaardistada ohtliku teguri levimist. Iga mobiil jätab maha jälje, mis võimaldab ajas tagasi liikuda, näidates kätte kontaktiradadest niidikeste virvarri.

Sama ülesande teine pool pakuks ülejäänutele võimaluse vältida külastamast kohti, kus telefoniekraanile kuvatud kaardil plingib ohust hoiatav punane täpike.
Viiruskontakti jälgimist võimaldavate teenuste loomine poleks üldse võimatu – otse vastupidi. Kasvab kiusatus see lihtsalt ära teha. Nagu öeldud, mõned riigid seda ka teevad. Lihtne on arvata, millise poliitilise kultuuriga riikidest jutt käib. Ülejäänud maailm on ju antud soovi täitmise osas palju ettevaatlikum.

USA-s teatasid kahe iseseisva nutitelefonikultuuri kandjad Apple ja Google, et püüavad leida lahenduse, milles tagatakse tasakaal ühiste ja privaatsete huvide vahel. Kriitikud peavad seda lootust illusoorseks. Ttehniliselt pole telefonide anonüümsuse tagamine võimalik. Selle asemel peab usaldama riikide ametnikke ja ettevõtjate lubadusi.

See toob meid tagasi doktor Fausti valiku juurde. Haiguse tunnuste täpsusega ehk reaalse indiviidi ning temaga kohtuvate inimeste kohta kogutava info näol on tegemist modernse aja ühe kõige väärtuslikuma ainesega. Piisab vaid, kui mõelda haiguse asemel kõikidele teistele inimesi iseloomustavatele tunnustele.

Seniste tehniliste killukeste ja andmekaitse regulatsioonide tingimustes tehtu asemele totaalse ning sujuvalt toimiva inimeste jälgimise süsteemi loomine oleks fenomen, mis põhjustab sellist kiusatust, et nakatanud kaotavad ööune. Nende maailmapilt deformeerub lõpuks nii kõveraks, et nad murravad kõik varasemad lubadused.

Teoreetiliselt on olemas kolmas tee. Selline, milles püsib väärtuslik info kaitstuna iga indiviidi telefonis ja ainult tema saab pärida midagi ümbritseva ohu kohta. Lõpuks kohtub temagi Mefistoga, kes pakub andmetele juurdepääsu eest mugavat elu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".