Francesco Orsi: tervis trumpas kriisi toel üle teised põhiõigused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kiirabi.
Kiirabi. Autor/allikas: Vladislava Snurnikova/ERR

Ulatusliku karantiini eesmärk ei saa olla riskirühma kuuluvate inimeste elu ja tervise säilitamine. Selle asemel kaitstakse sellega inimeste moraalset ja seaduslikku õigust tervisele, leiab Tartu Ülikooli praktilise filosoofia vanemteadur Francesco Orsi.

Itaalia keeles – ilmselt ka teistes keeltes – on ütlus: "quando c'e la salute, c'e tutto". Kuni on tervist, on kõike. See tähendab, et kuni oled terve, on kõik oluline olemas. Väidetavalt ja nii veidralt, kui see ka koroonaviiruse pandeemia tõttu ei kõla, on olnud enamik inimesi (vähemalt füüsiliselt) viimastel nädalatel tervemad, kui nad oleksid olnud ilma pandeemiata.

Põhjus on selge. Enamikes riikides tugevalt soovitatud või jõustatud karantiinimeetmed on hoidnud inimesi üksteisest füüsiliselt eemal. Selle tulemusena on vähenenud muljetavaldavalt enamike inimeste võimalus nakatuda ükskõik millise viirusega.

Samal ajal on saanud selgeks, et itaalia vanasõna on vale, vähemalt kui võtta seda sõna-sõnalt. Enamike inimeste tervis võib olla kaitstud, kuid selle hinnana jäävad nad vähemalt ajutiselt ilma paljudest tähtsatest asjadest. Ei, (füüsilise) tervise olemasolul pole kõik oluline olemas.

Pole kerge sõnastada hüvesid, mida on vabatahtliku või sunniviisilise vangistuse tõttu täielikult ohvriks toodud või kärbitud, ammendava nimekirja koostamisest rääkimata, kuid proovin:

  • vabadus liikuda ringi ükskõik millal või põhjusel enda ümbruses ja linnade või riikide vahel;
  • näost näkku toimuv sotsiaalne suhtlus koolikaaslaste, õpetajate, professorite, kolleegide, sõprade, sugulaste, armsamate jt ning sellega kaasnevad hüved, sh vaimsele tervisele, mida virtuaalse suhtluse korral ei näe.
  • tavaliselt lasteaedade ja koolidega vanematele pakutav isiklik vabadus ja ka laste vabadus oma vanematest;
  • kogu töö, mida ei ole võimalik või mida ei saa kodust hästi teha, puudutamata siinkohal fakti, et väga paljud inimesed on jäänud töötuks;
  • eelmisega seonduvalt paljude riikide majanduslik jõukus;
  • paljud vaba aja veetmise võimalused, mis pakuvad omakorda paljusid hüvesid;
  • viimasena, kuid mitte väheolulisena, tasakaalupunkt riigi ja selle kodanike vahelistes suhetes, kus riik ei pea näitama seaduskuulekatele kodanikele end süstemaatiliselt nende käitumist kontrollivate halvaendelises mundris politseinikena.

Ent kas kõiki neid väärtusi ohverdatakse inimese enda või teiste tervise väärtuse nimel? Lõpuks pole suurem osa eetikateoreetikuid, alates Platonist ja Aristotelest kuni meie ajastuni, mõelnud mitte kunagi tervisest kui lõplikust väärtusest iseeneses, vaid vahendina teiste põhiväärtuste nagu õnne, vooruse, vabaduse ja eneseteostuse realiseerumiseks. Oleks üllatav, kui kõik need ohverdused saaks õigustatud selle lihtsalt instrumentaalse väärtuse nimel.

Samuti ei näi paistvat, et tänu inimeste tervise kaitsmisele oleks kasvanud näiteks eriliselt nende õnnetunne. Kui üldse midagi, on muutnud karantiini nimel tehtud ohverdused paljud inimesed armetuks, nullides sellega ükskõik millise tervise paranemisest tekkida võinud õnnetunde.

Peaks olema selge, et ohverdusi ei tehtud kõigi tervise kaitsmiseks koroonaviirusest lähtuva ohu eest. Kuigi viirus on veel suuresti tundmatu ning selle vastu pole ravi ega vaktsiini, ei kannata enamik koroonaviiruse tõttu haigeks jäänud inimesed kuigi palju ja nad paranevad suhteliselt lühikese aja jooksul.

Selle nurga alt pole koroonaviirus olevat kuigi palju hullem hooajalises gripist. Kohe kindlasti on see väga kaugel ükskõik millise musta surma stsenaariumi teoks saamisest. Hooajalisest gripist lähtuvate ohtude minimeerimine pole olnud aga mitte kunagi piisavalt hea põhjus koolide kinni panemiseks või gripihooajal füüsilise kontakti vältimiseks. Seega ei saa olla see põhjuseks ka koroonaviiruse puhul.

Otseloomulikult on mitmeid, näiteks vanemaealisi või nõrgema immuunsüsteemiga inimesi, kelle elule ja tervisele kujutab koroonaviirus gripist suuremat ohtu. On aga oluline mõista – nii karmilt kui see ka kõlab – et ulatusliku karantiini eesmärk ei saa olla täpselt riskirühma kuuluvate inimeste elu ja tervise säilitamine.

Ärgem unustagem, et normaalsel ajal käivad inimesed väljas, lapsed koolis jne ning selle tulemusena võivad nakatuda mingi viirusega ka riskirühmadesse kuuluvad inimesed. Ka see võib osutuda neile surmavaks, ent see näib olevat ühiskondade ja riskirühmade jaoks risk, mida tasub võtta.

Seega, mis on praeguste karantiinide eesmärk? Otseloomulikult on neil küll pistmist vähemalt mõnede inimeste tervise kaitsmisega. Ülioluline pole aga mitte tervise kui sellise kaitsmine, vaid kindlustamine, et kaitstud on nende õigus tervisele. Sellega tagatakse inimeste õigus saada adekvaatset ravi olukorras, kus viiruse kerge leviku tõttu ei pruugi jätkuda tervishoiuressurssidest kõigi haiglaravi vajavate patsientide eest korralikult hoolt kandmiseks.

Karantiini eesmärk on sellisel juhul kindlustada nii moraalse kui ka seadusliku õiguse tagamine vähemalt nendes riikides, mis tunnustavad õigust kõigile kättesaadavatele tervishoiuteenustele. Vahe tegemine on oluline riikides nagu USA, kus tunnustatakse seaduslikku õigust tervishoiule ainult piiratud ulatuses.

Kui mõtleme nüüd loetletud ohverdustele uuesti, seekord õiguste luubi all, peaks olema selge, et neist paljud hõlmavad vähemalt teatud piirini kõigi inimeste moraalsete või seaduslike õiguste peatamist, kaitsmaks mõnede inimeste õigust tervisele. Neist kõige ilmsemad hõlmavad õigust vabale liikumisele ja ühinemisvabadusele.

Ma ei võta siinkohal seisukohta, kas ühtede ja teiste inimeste õiguste vaheline kompromiss (trade-off) on vastuvõetav, kuigi kaldun nii mõtlema, eeldades, et karantiin on ainult ajutine lahendus. Samuti võib väita, et lõpuks on kaalul kõigi inimeste õigus tervishoiule. Karantiinideta oleks varisenud kokku terved tervishoiusüsteemid, mistõttu poleks saanud tegeleda need korralikult terve elanikkonna tervisevajadustega, mitte vaid koroonapatsientidega.

Koroonaviirusest tingitud kriisi eetilised mõtisklused heidavad seega valgust veidi üllatavale tõdemusele. Tervis pole väärtusena kuigi kõrgel kohal, kandes väärtust vaid vahendina, ja ei pruugi õigustada seega teiste oluliste väärtuste ohvriks toomist. Teisest küljest võib olla tervisel sellegipoolest õigusena võõrandamatu õiguse staatus ja trumbata seega vähemalt sellistel aegadel üle teised fundamentaalsed õigused.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: