Teadlased uurisid linde kolmel erineval viisil majandatud oliiviistandustes: traditsiooniliselt majandatud, keskmise intensiivsusega majandatud ning kõrge intensiivsusega majandatud istandustes. Kokku leiti kõigist istandustest 32 liiki linde, kellest ligikaudu poolt mõjutas negatiivselt istanduste majandamise intensiivistumine, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi magistrant Annabel Runnel ajaveebis Linnuvaatleja.

Sealjuures puudusid kõrge intensiivsusega majandatavates oliiviistandustes ligikaudu kolmandik traditsiooniliselt majandatavate oliiviistanduste linnuliikidest. See näitab, et intensiivselt majandatud istanduste üldised ökoloogilised tingimused on halvad ja ei paku erinevate nõudlustega liikidele sobivad elupaiku.

Uuringust selgus ka, et intensiivne oliivikasvatus mõjub halvasti eelkõige putuktoidulistele õõnsustes pesitsevatele liikidele, kellel ei ole tihedalt üksteise kõrvale istutatud noorte puudega istandustes kuhugi pesa rajada.

Negatiivne mõju just putuktoidulistele lindudele võib olla seletatav pestitsiidide kasutamisega, mis võivad vähendada putukate arvukust ka oliivisaludes. Kuna intensiivistumise mõju ei avaldunud teiste pesitsemisharjumustega putuktoidulistele liikidele (näiteks puuoksale pesa punuvatele värvulistele), võib arvata, et eelkõige määrab linnuliigi esinemise sobivate pesapaikade olemasolu.

Lindude liigilist koosseisu mõjutas ka ümbritsev maastik. Põllumajandusmaast ümbritsetud istandustes leidus rohkem põlluliike ning metsamaaga ümbritsetud istandustes metsaliike, mistõttu oli mitmekesise maastiku puhul ka istandustes kohatud liikide arv suurem.

Üldisele liigirikkusele mõjub halvasti maastiku lihtsustumine suuremal skaalal. Endised põllumaad ning traditsioonilised oliivisalud, mis on paljudele liikidele olulised elupaigad, asendatakse suurel pindalal laiuvate ühetaoliste intensiivselt majandatavate oliiviistandustega.

Oli ka liike, kellele majandamisintensiivsuse kasv tundus mõjuvat positiivselt: kanepilind (Carduelis cannabina), ohakalind (Carduelis carduelis) ning koldvint (Serinus serinus), kes saavad hakkama ka inimese poolt tugevalt mõjutatud maastikes.

Samuti sobisid intensiivselt majandatavad oliiviistandused sametpea-põõsalinnule (Sylvia melanocephala), arvatavasti seetõttu, et oliiviistandused meenutavad tema tüüpilisi elupaiku võsastikke. Ka tüüpilised põõsastikes elavad liigid välja-väikelõoke (Calandrella brachydactyla), vahemere kivitäks (Oenanthe hispanica) ja euroopa kaelustäks (Saxicola rubicola) olid levinud just hiljuti rajatud tihedalt kasvavate puudega istandustes, kus neile sobilikku pesitsemiskohta leidus.

Linnurikkuse hoidmiseks ja negatiivsete mõjude leevendamiseks tuleb eelkõige peatada liigirikkust soosivate traditsiooniliselt majandatud maastike hävitamine. Samuti tuleks juba olemasolevates istandustes mõelda, kuidas liigirikkust ning lindude kohalolu toetada. Lahenduseks on näiteks kõrgema rohurinde säilitamine ning pesakastide rajamine sinna, kus puuduvad õõnsustega puud. Oluline on leida tasakaal tootmise ning loodushoiu vahel ning tõsta üldist teadlikkust sellest, mis tagajärjed võivad olla Vahemere dieedi globaliseerumisel.

Uuring ilmus ajakirjas Agriculture, Ecosystems & Environment.