Kõik praeguseks tuntud üheksa hailiiki elavad Põhja-Austraalia ja Indoneesia idaosa rannikuvetes võ Uus-Guinea saare lähistel. Kuigi neist mõningaid kirjeldati juba peagi pärast Austraalia koloniseerimist eurooplaste poolt 18. sajandil, paigutasid Queenslandi Ülikooli teadlased eesotsas Christine Dudgeoniga neile esimest korda evolutsioonilisse konteksti.

Analüüsi kohaselt tekkisid lahknesid perekonna Hemiscyllium liikmed teistest suhteliselt hiljuti. Kui esimesi haisid võis näha maailmameres umbes 450 miljoni aasta eest, siis esimesed end uimedel edasi hiivata suutvad haid ilmusid rannikuvetesse alles üheksa miljoni aasta eest. Analüüsi autorite sõnul viitab see seltsi harukordsele kohastumisvõimele.

Umbes samal ajal põrkus Austraalia laam sellest põhjas asuva laamaga. Sellega kaasnenud vulkaanipursked ja teised tektoonilised protsessid lõid soodsad tingimused madala suhteliselt õhukese veega kaetud riffide tekkeks. Järgnenud aastatuhandetel kohastus osa piirkonnas elanud haisid hiivama end tõusu ja mõõna tõttu tekkivatesse tiigikestesse. Ühtlasi harjusid nad hapnikuvaeste oludega ja suutsid lühikeseks ajaks veest täielikult lahkuda.

Inimestele uimedel käivad haid ohtu ei kujuta. Kõigi perekonda kuuluvate liikide maksimaalne pikkus ei ületa ühte meetrit. Samuti eelistavad nad süüa väiksemaid koorikloomi ja molluskeid. Analüüsi põhjal eristuvad nad oma toidusedeli ja teiste kohastumuste poolest selgelt oma lähimatest sugulastest – bambushaidest.

Vaatamata liikide tekkeloole ohustavad neid tänapäeval isegi looduskatastroofid nagu tsunamid ja vulkaanipursked. Iga liigi leviala katab vaid ühe lahe või saarestiku lähiümbruse. Viimase tõttu on nad haavatavad ka inimmõjutuste suhtes. Muu hulgas peetakse neid oma eripärase käitumise tõttu suuremates akvaariumites.

Uurimus ilmus ajakirjas Marine and Freshwater Research.