See avastus tuli teadlastele suure üllatusena, sest sinivaal peab söömisel kulutama üsna palju energiat. Tõmbab ta ju suurel hulgal merevett läbi kiuste, et väikesi koorikloomi ja zooplanktonit veest välja filtreerida.

Jeremy Goldbogen Ameerika Ühendriikidest Stanfordi Ülikoolist ja ta kolleegid sõitsid paadiga Monterey lahele, otsisid välja sobiva sinivaala ja küünitasid temani kuuemeetrise teiba. Selle abil surusid nad vaala kehapinnale iminapaga kinnituva pulsimõõtja. Mõõtmine kestis ligi üheksa tundi, mille jooksul käis loom mitu korda vetesügavustes toidu järel.

Tuli välja, et umbes saja meetri sügavusel langes vaala pulsisagedus 2–8 löögini minutis. Pinnale tõustes pulss kiirenes ja kerkis kuni 37 löögini minutis.

Goldbogenil on ka seletus valmis. Toitumise ajal jaotab vaalaorganism hapnikurikast verd rohkem neile lihastele, mis otseselt söömisega seotud. Südamelihas peab aga mõnda aega piskuga läbi ajama. Taas pinnale tõusnuna teeb organism selle ebavõrdsuse tasa ning hingamine ja südametöö kiirenevad.

Goldbogen ja kaasautor kirjutavad sellest Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.