Vanad metsad on olulised süsinikusidujad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kambja vääriselupaik. Ehe näide vanast metsast.
Kambja vääriselupaik. Ehe näide vanast metsast. Autor/allikas: Kaarin Parts

Kliimamuutus ja selle seos metsade majandamisega on oluliseks päevakajaliseks küsimuseks. Viimane ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) teadlaste raport pöörab rõhku säästva metsanduse olulisusele kliimamuutustega võitlemisel. Uurisime teaduskirjandusest, milline roll on siin täita vanadel metsadel.

Juba 20 aastat tagasi näidati 139 katseala andmete põhjal, et vanad metsad toimivad arvestatavate süsinikusidujatena. Ajakirjas Nature ilmus 2008. aastal mahukas metaanalüüs meie kliimavöötmesse kuuluvate vanade metsade (kuni 800 aastat) süsinikusidumisvõime kohta. Sellest rohkem kui 500 uurimuse põhjal koostatud analüüsist selgub samuti, et valdavalt on vanad metsad süsinikku siduvad ökosüsteemid ning üle 200-aastased metsad seovad keskmiselt 2,4 tonni süsinikku hektari kohta aastas, mis on võrreldav näiteks 40-aastase männiku süsinikusidumisvõimega Soomes.

Vanade metsade (100-200 aastat) tugevat süsinikusidumisvõimet kinnitab ka metaanalüüs 39 parasvöötme lehtmetsa kohta, millest järeldub, et isegi üle 300-aastased lehtmetsad on jätkuvalt süsiniku sidujad. Rootsi okasmetsade süsinikuvoogude mõõtmised näitavad, et 100-aastased metsad toimivad tugevamate sidujatena kui ümbritsev majandatavate erivanuseliste puistutega maastik.

Vanad metsad seovad süsinikku peamiselt juure- ja lehevarise kaudu, samuti toimub kiire süsinikusidumine häiringute tõttu tekkinud häiludes. Lisaks vanadele puutüvedele, toimub pidev süsiniku akumuleerumine surnud puidus ja mullas. Parema süsinikusidumise saavutamiseks soovitatakse vana looduslähedase metsa häilulist ja erivanuselist struktuuri imiteerida ka majandatavates metsades raieid tehes.

Kui vanad metsad maha raiuda ja istutada nende asemele uus, kiirekasvuline mets, siis põhjustab see suure süsinikukao, mida ei pruugi esialgu kompenseerida metsa kiirem kasv ega ka puidu pikaealistesse toodetesse sidumine. Näiteks väitsid Harmon jt ajakirjas Science ilmunud artiklis, et kui pärast 60-aastase puistu lageraiet kasutataks 45% puidust pikaealistes toodetes, oleks ikkagi puistu raiumisega kaasnev netoemissioon 132 tonni süsinikku hektari kohta. Nimelt kaasneb ka puittoodete tootmisega süsinikuheide, mis tuleneb nii metsaraiest kui tootmisprotsessist endast, ning vastavasse hinnangusse on sisse arvestatud tootmise käigus tekkivad kaod.

Puidul on kahtlemata suur potentsiaal kliimamuutusi asendusefekti kaudu leevendada. Asendusefekt tähendab kasvuhoonegaaside emissioonide vähenemist juhul, kui taastumatute loodusvarade asemel kasutatakse taastuvaid loodusvarasid. Kuid oluline on siinkohal kasutatava puidu päritolu, st kas puit pärineb kõrge süsinikutagavaraga vanast metsast, mille raiega kaasneb suur süsinikukadu, või näiteks hoopis esimese põlvkonna istandusest eelnevalt metsastamata alalt. Kui puitu kasutatakse bioenergeetikas, võib esimesel juhul raiega kaasneva süsinikukao kompenseerimiseks kuluda sadu kuni tuhandeid aastaid, teisel juhul vaid mõni aasta. Siinjuures on oluline meeles pidada, et IPCC on hinnanud, et süsinikuemissiooni tuleb kärpida just järgmise kümnendi jooksul.

Eesti uuringud

Eesti metsade süsinikuvoogude uurimisel on tänuväärset tööd teinud nii Tartu Ülikooli kui Eesti Maaülikooli töörühmad, kuid teadmised ses osas on kahjuks veel lünklikud. Uuritud on erinevas vanuses männikute, kaasikute ja hall-lepikute süsinikusidumist.

Uri jt hall-lepikute uuring näitab, et noor lepik võib olla nii tugev emiteerija kui ka siduja, sõltuvalt konkreetse aasta ilmastikutingimustest ning eelnevast maakasutusest. Raieküps 35-aastane lepik osutus noorematest metsadest isegi tugevamaks süsinikusidujaks ning süsinikuemissioon algas alles 40-aasta vanuses lepikus.

Ka sama töörühma arukaasikute uuring näitab, et uuritud vanusereas toimus suurim süsinikusidumine vanemates kaasikutes ning autorid märgivad, et süsinikusidumise ja puistu vanuse vahel ei ilmnenud lineaarset seost.

Ammendavate järelduste tegemiseks on kahtlemata vajalik uuringute läbiviimine ka vanades puistutes. Soontagas on mõõdetud 200-aastase männiku süsinikusidumist ning selgus, et ökosüsteem seob 2,3 tonni süsinikku hektari kohta aastas, mis on võrreldav ülalviidatud Nature'i uuringu vanade metsade keskmise sidumisega.

Kaie Kriiska kaitses hiljuti Tartu Ülikoolis oma doktoritöö, mis oli keskendunud metsamulla süsinikuvoogude uurimisele, kust selgus, et metsa vananedes olulist muutust mulla süsinikuemissioonis ei toimunud. Kahjuks ei mõõdetud samaaegselt kõigi maapealsete ökosüsteemi komponentide produktsiooni, mistõttu ei saa vanade metsade süsinikubilansi kohta antud töö baasil järeldusi teha.

IPCC raport toob mitmel pool välja, et säästev metsandus on tähtis osa kliimamuutustega võitlemises. Vanade looduslähedaste metsade hoidmine ning metsatagavara säilitamine on lahutamatu ja tähtis osa säästvast metsandusest, mida ei tohi ära unustada. Loodusmetsi, mille roll kliimamuutuse ohjeldamisel ja elurikkuse hoidmisel on võtmetähtsusega, on riigi statistilise metsainventuuri andmetel Eestis viimase 8 aastaga kadunud üle 7000 hektari. Nüüd on taolisi metsi alles vaid pisut üle 46 000 hektari ning iga kaotatud hektar viib meid säästvast metsandusest, elurikkuse hoidmisest ja kliimamuutuse leevendamisest üha kaugemale.

Kaarin Parts on Tartu Ülikooli taimede ökofüsioloogia doktorant ja Liis Kuresoo Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: