Üks neist kahest uuritud osakesest ei ole miski muu kui kuulus Higgsi boson ise, mis annab kõigile teistele osakestele massi ja millel endal on ka üsna rohkesti massi, umbes sama palju kui tseesiumi aatomi tuumal. Teine osake on tipukvark, mis on massi poolest ligikaudu võrdne lausa volframi aatomi tuumaga.

Katse tehti Genfi lähedal CERNis, Suures Tuumaosakeste Põrgutis, sealsamas, kus kuulus Higgsi boson ise 2012. aastal avastati.

Teadlased eesotsas Albert Sirunyaniga Armeeniast Jerevani Füüsikainstituudist analüüsisid põhjalikult läbi katseandmed, mis on saadud prootonite suurel kiirusel üksteise vastu põrgutamisel.

Neis põrkumistes võib tekkida mitmesugust puru, mõnikord on selle puru sees näiteks ka Higgsi boson, aga mõnikord väga harva ka Higgsi boson koos tipukvargi ja tipuantikvargiga. Tipuantikvark on tipukvargi antiosake, sama suure massiga kui tipukvark ise.

Suure hulga põrgete kohta kogutud andmetest tuli välja, et neil juhtudel, mil Higgsi boson ja tipukvargid ühes ja samas prootonipõrkes tekivad, mõjutavad nad üksteist enam-vähem täpselt nii nagu elementaarosakeste standardmudel ennustabki.

Kas päris täpselt, seda ei tea, sest tulemusse jäi sisse umbes 13-protsendine määramatus. See on aga tegelikult päris hea, sest jätab lahti võimaluse, et mõnel tulevasel täpsemal mõõtmisel leitakse väike kõrvalekalle standardmudelist, ja sel juhul oleks lootust leida mõni teoreetilise mõtte lõngaots, mis aitaks paremini aru saada, kuidas Higgsi boson osakestele massi annab.

Ajakirjas Physical Review Letters ilmunud asjakohasel artiklil on mitusada autorit, nende seas Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadlasi, eesotsas Martti Raidali ja Mario Kadastikuga.