Genfis rahvusvahelises tuumauuringute keskuses CERN töötav teadlane Arno Heister otsustas igaks juhuks värske pilguga üle vaadata andmed, mis on saadud 1989. aastal käivitunud ja 15 aastat väldanud eksperimendis, mis käis sellessamas suures tunnelis, kus praegu põrgutab prootoneid kuulus Higgsi bosoni otsimise ja leidmise seadistu.

Tollal tekitati eksperimendis miljoneid Z-bosoneid ja vaadati, millisteks teisteks osakesteks need lagunesid. Eriti tähelepanelikult otsiti just niisuguseid osakesi, mille olemasolu ennustas füüsikateooria.

Heister püüdis aga nüüd andmed analüüsida nii-öelda puhta pilguga ja avastaski, et andmetes leidub nii-öelda väike muhk, mis viitab, et umbes 30-gigaelektronvoldise energia juures on tekkinud pisut rohkem Z-bosonite lagunemissaadusi kui teooriast järeldub.

Ta kirjutab ajakirjas arXiv, et tõenäosus, et tegu on lihtsalt juhusega, on ainult üks 740 vastu. See tundub lootustandev, kuid tegu võib ikkagi olla sisutühja statistilise kõrvalekaldega. Osakestefüüsikutel on kombeks uue osakese avastamisest kindlal toonil teada anda alles siis, kui juhuse võimalus on kahanenud ühele 3,5 miljoni vastu.

Õnneks on praegu ka töös mitu katseseadet, millega uusi andmeid koguda ja uue osakese olemasolu üsna kiiresti kas lõplikult kinnitada või lõplikult kummutada. Kui osake osutub olemasolevaks, siis toob see füüsikateoreetikutele kohe tööd ja põnevust juurde, sest osakestefüüsika standardmudeli järgi niisugust osakest olla ei tohiks.