Kõik algab sellest, et erametsaomanik tahab teada, mis tal metsas kasvab. Selle soovi taga võib olla metsa majandada ehk sealt puid võtta, või saada toetust, mille aluseks on inventuur, mida ja kui palju metsas kasvab.

Metsakorraldaja alustab tööd sisestades enda arvutisse kinnistu andmed ja võtab aluseks kaardi, millelt saab vaadata vanu metsakorralduse andmeid. Alles siis saab minna metsa.

Taimo Türnpu viib “Osooni” võttemeeskonna männimetsa. Tegu on kultuuripuistuga ehk see on inimtekkeline. Sellele viitavad ka sirged puude read. Puud on millalgi sinna istutatud, kuid kümne aasta jooksul on seda ka majandatud, millest kõnelevad kännud puude vahel. Nüüd on aeg uuesti mõõta.

Metsakorraldaja, käes arvuti, saab nüüd kirja panna takseerandmed ehk määrab puistu koosseisu. Selles metsas on see lihtne: 100% mändi. See tähendab, et põhipuu liik on mänd, kuigi väiksemaid kuusekesi ja muid puid on seal samuti. Neid on aga alla ühe protsendi, mistõttu neid eraldi ei kirjeldata.

Kui puistu koosseis kirjas, tuleb teha kindlaks, kui vana see mets on. Selleks on kaasas juurdekasvu puur. “Puur on kaasas ja see üks puu tuleb ohverdada, tuleb auk sisse teha.”

Välja võetud südamikul loetakse ära aastarõngad, mis ütleb metsakorraldajale metsa vanuse. Aastarõngad loeb ta üle silma järgi - selleks pole masinat välja mõeldud.

Sellest männikust võetud proovist tuleb 50 aastarõngast.

“Kuna me puurisime natuke kõrgemalt, kui juurekael, siis siia võib mõne aasta juurde liita. Ehk siis puistu on 55 aasta vanune,” selgitab Türnpu. Kuna tegemist on kultuurpuistuga, siis täpsustatud andmed ütlevad, et see on tegelikult 57 aastane mets, sest istutamisaeg on teada.

Puursüdamik läheb männi sisse tagasi, see kasvab kinni ning suurt mõju ta puule ei avalda.

Järgmiseks on vaja appi võtta trigonomeetria, mitte kuigi palju keerulisem kui kooliõpiku oma.

Mõõtmiseks puu otsa ei ronita ja joonlauda alla ei visata. Selle asemel kasutatakse “metsameeste binokkel” ehk digitaalne abivahend, mis mõõdab puu kauguse laseriga. Puu kõrgus on 19,4 meetrit, kaugus 17 meetrit ja juurekael 1,2.

Nüüd on tarvis veel mõõta rinnaspindala. Jälle tuleb mängu lihtne matemaatika. “Tuleb ära mõõta kõik puud, mis jäävad teatud ringi ulatuses nende haarade vahele siia. Ja sealt selgub selline tulemus, mis on n-ö siis metsa puidu mahu pindala hektari suhtes.”

Metsa tagavara arvutataksegi kahest suuruse järgi: rinnaspindala ja kõrguse korrutisena.

Järgmisena tuleb appi mõõdulint.

Sellega mõõdetakse ühe puu diameeter juurekaelast 1,3 meetri kõrguselt. See on kokkuleppeline kõrgus. Selle mõõtmise pealt taandatakse hiljem kogu puistu diameeter.

Mõõdetud puul on tulemuseks diameeter 22 sentimeetrit, mis metsakorraldajale ütleb, et selles metsas veel lageraiet teha ei saa. “Meil on kokkuleppeliselt niimoodi, et männikuid saab raiuda siis kui puu diameeter on 28 sentimeetrit.” Vanuse järgi jällegi tundub, et 57-aastast metsa võiks juba raiuda küll, kuid metsakorraldaja ütleb, et 28-sentimeetrise küpsusdiameetriga pilti jõuavad männikud tänapäeval 60 - 80-aastaselt.

Selliselt mõõtes langetab metsakorraldaja otsuse, et seda männikut ei tasuks veel maha võtta. Isegi harvendusraiet ei soovita ta selles metsatukas teha, kuna puudel on kasvamiseks veel üksjagu ruumi.

Pikemat usutlut metsakorraldajaga saab vaadata "Osoonist" esmaspäeva õhtul kell 20 ETVs.