Praegu on väiksemate jahiloomade arvukus taas tõusuteel ja nii võib eesti hagijas täita oma ülesandeid.

Ainsa Eestis aretatud koeratõu lugu ulatub 1947. Aastasse. Aretustöö kandis vilja ning 1954. aasta lõpus kinnitati Eesti esimene ja tänaseni ainus koeratõug - "eesti hagijas".

Tema esivanemateks võib pidada erinevaid hagijatõuge ja isegi takse. Kõige paremini on eesti hagijal siiski ära tuntavad šveitsi hagija ja beagle'i omadused.

Tasakaalukas käitumine, inimsõbralik, teiste koerte suhtes sõbralik, suht hästi õpetatav ka võrreldes suurte Vene ja Soome hagijatega. Nad on väiksemat kasvu ja söövad seetõttu vähem. Karv on väike, energiat läheb palju ja korteritingimustes on ta ka väga hea, kuna ta on rahulik. Aga lased metsa, on hoopis teine “säde”.

Eesti hagijaga on ajalooliselt jahti peetud rebasele ja jänesele. See tõug aretati puhtalt rebase ja jänese jahiks.

Eesti hagijal koos jahimeestega on kanda tähtis roll.

Just jahimehed peaksid hoidma rebaste ja kährikute arvu piirama, et hoida kontrolli all kärntõbe, mis nakkab ka teistele loomadele, näiteks koduloomadele.

Eestis on kärntõbi päris suur probleem, kuna väikekiskjate arvukus on väga suur. Ka selle jahi põhjal, kus käis “Osoon” oli näha, et metsatukast jooksis välja kuus-seitse rebast ja enamus olid haiged, et kes vähem, kes rohkem.

Kuidas eesti hagijas tööd teeb, saab vaadata esmaspäeva õhtul “Osoonist”.