Õistaimede edukuse tagab väike genoom
Teadlased on leidnud hea seletuse juba Charles Darwinit vaevanud mõistatusele: kuidas said õistaimed nii kiiresti maakera ökosüsteemides nii domineerivaks?
Kaks Ameerika bioloogi, Kevin Simonin San Francisco osariigiülikoolist ja Adam Roddy Yale'i Üliüoolist kirjutavad ajakirjas PLOS Biology, et õistaimedel on teiste peamiste taimerühmadega võrreldes väikesed rakud, mille omakorda teeb võimalikuks nende tugevalt kärbitud genoom.
Õistaimede uskumatu mitmekesisus ja lai levik on teadlastele üle 200 aasta mõtteainet pakkunud. Just õistaimed, aga mitte vetikad ega samblad, on näiteks ju ka inimese toidulaual tähtsal kohal.
Viimase kolmekümne aasta jooksul on teadlastele selgeks saanud, et õistaimedes kulgeb fotosüntees palju kiiremini kui teistes taimedes. Kiire fotosüntees võimaldab neil taimedel ka kiiresti kasvada ning edukalt konkureerida aeglasema kasvuga taimedega, näiteks sõnajalgade ja okaspuudega, mis olid enne õistaimi olnud maismaataimede ökoloogilised valitsejad.
Kiiret fotosünteesi soodustavad õistaimede erilised lehed, mis suudavad väga kiiresti võtta õhust süsihappegaasi ja eritada õhku ülemäärast veeauru.
Simonin ja Roddy on nüüd täpsemalt jälile saanud sellele, kuidas õistaimed saavad endale selliseid suurepäraseid lehti lubada. Nad analüüsisid põhjalikult seniilmunud teaduskirjandust ja tulid selle põhjal uudsele järeldusele, et õistaimelehtede anatoomiline innovatsioon rajaneb nende genoomi väiksusel.
Kui genoom on väike, saab ka kogu rakk olla väiksem, väiksemas rakus on aga molekulide liikumine tõhusam. Seega saab tõhusam olla ka molekulide selline üsna keerukas liikumine nagu fotosüntees.
Simonin ja Roddy kõrvutasid sadade taimeliikide andmeid ja tuvastasid, et õistaimede genoom hakkas kahanema umbes samal ajal, 140 miljonit aastat tagasi, mil nad hakkasid üle ilma levima.