Kuigi parim aeg lindude vaatlemiseks ja rõngastamiseks on rändeperioodil ehk kevadel ja sügisel, meelitab ka sombune suvehommik tuulisele neemele mitmeid linnuvaatlejaid, kes jahedust trotsides väsimatult oma binoklitest tiivulisi jälgivad.

Rõngastusjaama soojast toast tulevad iga poole tunni tagant kaks meest ja käivad läbi tavapärase ringkäigu võrkude ja lõksude vahel. Linde püütakse nii nähtamatute võrkude ehk uduvõrkudega kui ka torbikukujuliste lõksudega.

Tavaliselt kasutavad väiksemad linnud rändeks rannikualasid ja väldivad avamere ületamist, kuid soodsate ilmaolude korral võib näha värvulisi massilisi rändeid otse üle Läänemere.

Esimene peatuspunkt puhkamiseks võib olla näiteks merel seilav laev, aga kindlasti on vaja ka süüa ja nii jõutakse siia Ottenby neemele.

Viisi, kuidas linde seiratakse nimetatakse lindude püüdmise standardiseeritud seeriaks. See tähendab, et alates 1972. aastast on Ottenby saarel püütud linde ühel ja samal viisil. See annab võimaluse võrrelda andmeid läbi aastate ning märgata selle kaudu muutusi.

Aastast püütakse 15–25 000 lindu ning see annab üsna hea pildi, kui midagi on valesti või mõne liigi arvukus just suureneb.

Lisaks liigile ja soole proovitakse määrata ka linnu vanus. Üks variant on teha seda sulestiku järgi. Sulgimisel jääb eelmisest sulestikust mingi arv sulgi alles, mis on siis teist värvi või erineva kujuga. Selline vanuse määramine pole alati kerge ja sõltub ka ornitoloogi kogemusest. Praegu jääb vanus otsustamata.

Rõngastamine ja andmete kogumine võtab tavaliselt aega 30 sekundit kuni minut. Seejärel lastakse lind taas loodusesse. Rändeperioodil on püügimaksimumid lausa 1000 lindu ühes päevas. Ottenby rõngastajad räägivad ja mõtlevad ainult lindudest ja mõnikord näevad neid isegi unes.