"Koht, mis Hanila kihelkonnas nimetamise wäärt Wirtsumõisa ligi mere laiu pääl olew Puhtu Laid, ülem ilusa, paksu metsaga kaetud, kus mõni puu, jämeduse poolest, kaunis mürakas on." Nii seisab ajalehe Sakala leheveergudel 1897. aastal Puhtulaiu kohta.

Puhtu-Laelatu keskkonda on tänapäeval suurepärane kohta Eesti looduse uurimiseks, mistõttu ongi siin Eesti maaülikooli ja Tartu ülikooli välibaasid.

Kui palju on säilinud või muutunud see kaitseala 1897. aastaga võrreldes? Rääkides vanades puudest, mis võiksid olla sellest ajast pärit, nendib keskkonnaameti looduskaitse nõunik Kaja Lotman, et ilmselt pole säilinud kõik, kuid siiski päris suur hulk.

"Kokkuvõttes on see kõik üks vana mets ja vana metsaga on selline asi, et kui mets on kaua aega kestnud, siis tekivad sinna erilised liigid, mida mujal ei leia."

Praegu on Puhtu-Laelatu kaitseala väga oluline rändepeatuspaik lindudele Ida-Atlandi rändeteel. Väga olulised on siinsed lindude pesitsuspaigad madalatel laiukestel ja kõige tähtsam on see Puhtu-Laelatu liigirikas salumets ja Euroopa tähtsusega Laelatu puisniit, mis on haruldaselt liigirikkad. Selle liigirikkuse sees kasvab päris palju üliharuldasi taimi, orhideesid ning siin on siin üliharuldasi linde.

Seal on palju erinevaid taimekooslusi: nii metsa kui puisniitu ja niitu, mis kõik paikneb suhteliselt pehme talvega piirkonnas.

Pehme tähendab ilmastik sobib päris paljudele taimedele. Ja noh, muidugi see, et pinnas on karbonaatne, et sellist pinnast tahavad kindlasti rohkem taimi kui sellist haput nagu siin Kagu-Eestis me võime näha.

Seal töötab suur hulk erinevaid botaanikuid ja ka muid loodusteadlasi, kes aegade jooksul on seda loodust tähele pannud. See on kindlasti ka üks põhjus, miks seal on palju erinevaid taimi. Selliseid kohti Eestis, kus oleks aastakümnete jooksul kogutud nii palju andmeid, ei ole just palju ette näidata.

Juba 1957. aastal võeti see ala kaitse alla, siis kandis see nime Virtsu-Puhtu-Laelatu botaanilis-zooloogiline kaitseala.

Selle nime järgi püüti ära öelda, mis on need eesmärgid ehk tuua välja taime mitmekesisus, haruldased taimed ja ka linnustik ehk zooloogia. Ka tänapäeval on meil enam-vähem samad eesmärgid.

Aga aeg on selle võrra muutunud. Praegu räägitakse rohkem pool-looduslikest kooslustes ehk puisniitudest ja rannaniitudest. Tol ajal oli see looduse ja inimese loomulik osa: käidi heina tegemas. Aga nüüd peavad teadlased maksma raha, et keegi niidaks puisniitudel ja maksma raha sellegi eest, et viidaks oma loomad rannakarjamaale. Selles mõttes on maailm muutunud ja eesmärgid teisenenud.

Vaadake ka "Osooni" teisi lugusid.