Nii selgub hiljutisest kirjanduspõhisest uuringust, mida selgitab Linnuvaatleja ajaveebis Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Paljude linnuliikide kohta on üsna hästi teada kurnasuurus, haudevältus, poegade pesasolemise aeg. Need ökoloogia ja pesitsusbioloogia parameetrid määravad enamasti ka isendi edasise elu. Teadmised selliste elukäigutunnuste kohta aitavad reeglina ka konkreetse liigi ökoloogia laiemalt mõista.

Suur kirjanduspõhine uuring kaardistas lüngad meie praegustes teadmistes, hindas puudulike teadmiste mõju lindude elukäikude evolutsiooni kujunemisele ning määras tulevaste uuringute prioriteedid. Muu hulgas koguti informatsiooni kõigi eelnimetatud tunnuste kohta.

Saadud informatsiooni alusel jaotati liigid hästi, kesiselt ja halvasti uurituteks, millest esimese kategooria puhul leiti teavet kõigi kolme tunnuse kohta, kesiselt uuritutel oli teada neist üks või kaks, halvasti uuritutel ei olnud kirjeldatud ei kurnasuurust, haudevältust ega poegade pesasolemise perioodi. Informatsiooni kogunes 9952 liigi kohta.

Kirjandusest leitu põhjal selgus, et hästi on teada vaid 30 protsendi liikide pesitsusbioloogia, 40 protsendi kohta on teadmised kesised ja 30 protsendi kohta pole meil hetkel mingit informatsiooni. Seejuures on teadmised värvulistest (Passeriformes) kesisemad kui mittevärvulistest ning seda ilmselt seetõttu, et üle poole linnuliikidest kuuluvad just värvuliste seltsi.

Uurituse geograafiline kaart näitab, et kuigi poolkerade linnuliikide arv on peaaegu võrdne on põhjapoolkeral linnustik oluliselt paremini uuritud kui lõunapool. Lokaalset liigirikkust arvesse võttes on troopikaga võrreldes paremini uuritud parasvöötme linnustik. Sealjuures on uurituse pingerea tipus parasvöötme merelinnud, neile järgnevad parasvöötme metsa ja rohumaade ning märgalade linnud.

Kõige halvemad on saadud andmete põhjal meie teadmised Amazonase, Kagu-Aasia, ekvatoriaalse Aafrika, Madagaskari, Ida-Himaalaja ja Andide linnustiku pesitsusbioloogiast. Uuringust selgub ka, et kuigi 62,9 protsenti maailma linnuliikidest elab metsades, on metsalinnud rohumaade, merede ja märgalade linnustikust halvemini uuritud.

Uurituse geograafiliste erinevuste põhjused on ilmselt ajaloos – näiteks Euroopas ja Põhja-Ameerikas on linnustiku uurimise traditsioonid pikemad kui eelpool nimetatud vähem uuritud linnustikuga aladel.

Teiseks on uurimata alade metsad ja teised lindude elupaigad raskesti ligipääsetavad, mis muudab andmete kogumise keeruliseks. Kolmanda põhjusena näevad uuringu autorid klassikalistest välitöödest huvitatud noorteadlaste hulga olulist vähenemist – 21. sajandi ornitoloogia liigub üha enam molekulaarbioloogia ja looduskaitse suunas, kuna neis valdkondades on teadusmaailmas läbilöömiseks vajalik tase võimalik saavutada märksa lühema ajaga.

Uuringu allikatena kasutati mahukat teatmeteost “Handbook of the birds of World“ ning andmebaase Web of Science ja Google Scholar. Kirjandusel põhinev teadusartikkel “How much do we know about the breeding biology of bird species in the world?” ilmus ajakirjas Journal of Avian Biology.