Taustaks niipalju, et vastloodud ja uutel tehnoloogiatel põhinev vesinikku kütusena kasutav element toodab ja salvestab elektrienergiat. Toote unikaalsus seisneb uutes, kergemates ja vastupidavamates materjalides, optimeeritud töötsüklis ning kompaktses lahenduses – tõstes seeläbi just toote kasutajasõbralikkust. Tartu ülikooli keemiataustaga Kruusenberg on oma sõnul tootearenduses tööle pannud kõik oma teadustööst kogutud teadmised ja oskused – ning selle tulemusena on uus kütuselemendil põhinev elektrigeneraator väiksem, kergem, ohutum, odavam ja ilmastikutingimustele vastupidavam kui alternatiivsed võimalused (tegelikult ongi maailmas vaid üks, metanoolil töötav alternatiiv). Nii et olgu selle kasutajaks suvilaomanik, purjetaja, automatkaja või päästemeeskond – energiadefitsiit saab seeläbi lahendatud.

Kas aga turu nõudmistest lähtuvate tootearendustega on teadlase akadeemilisel karjääril kriips peal või on hakkajatel võimalik lüüa kaks kärbest ühe hoobiga?

Kuidas sa ise tunned – kas oled juba muutumas ettevõtjaks, või oled ikka teadlane, kes leidis oma tegevusele praktilise rakenduse? Kas teadlaste hirm, et ettevõtlusega tegelema hakates kaob side teadusega, on õigustatud?

“Kindlasti ma ei kavatse oma teadustööd lõpetada, see hing ja armastus on seal teaduse juures ikkagi. Minust ei saa tõsihingelist ärimeest ilmselt kunagi. Hetkel aga ettevõtlus kulutab palju aega ja öösiti, tänu sellele, et seal Ameerikas teha neid asju, siis enamik uneaega läheb sinna ettevõtluse alla.

On võimalik teha teadust ja ettevõtlust samal ajal, kuid see on suhteliselt raske kui mitte võimatu. Nt Ameerika praktika on see, et paljud teadlased siirduvad ettevõtlusesse, viibivad seal teatud aja ja siis teevad sealt ettevõtlusest nö exiti ja jäävad sinna kaudselt kas juhatuse või nõukogu liikmeks, on aktsionärid ja siirduvad tagasi teadusmaailma. Ettevõttele lisab ülikooliga seotud olemine usaldusväärsust, nii investorite, koostööpartnerite kui rahastustaotluste puhul.”

Ivar Kruusenberg on lisaks teadusele tuntud ka lumelaudurina. Autor: ERR

...aga teadlasele?

“Olles ettevõtja teaduse kõrvalt, on parem aru saada, kuidas üldse teadust ettevõtlusesse suunata. See on ka oluline teadusprojektide kirjutamisel, mis on väga palju suunatud lõpptarbimisele, mitte alati baasteadusele.”

Kuidas toimus äratundmine, et mul on nüüd olemas need teadmised, mida saaks maailmas praktiliselt ära kasutada ja ideed, mida ellu viia?

“Päris oma teadustööd, mida ma siin Tartu ülikoolis teen, ettevõtlusesse ma viinud ei ole. Aga oma teadmisi, mis ma olen selle käigus saanud, neid kõiki saab rakendada. Kui mul oli seal 15-20 teadusartiklit kirjutatud, siis tekkis tunne, et võiks seda saadud baasteadmist kuskil rakendada ja tahtmine oli näha, et kuidas see rakenduslik pool välja näeb.”

Vesinikkütuseelement oli Kruusenbergi sõnul kasutuskõlblik ja valmis juba 70ndatel aastatel ameeriklaste Apollo missiooniks. Ka NASA (Ameerika Rahvuslik Lennundus- ja Kosmoseagentuur) inseneridel olid endale hobi korras vesinikul sõitvad autod juba aastakümneid tagasi valmis ehitatud. Laiatarbe kasutusse siiski toonased tehnoloogiad ei sobinud, sest kütuseelement oli piisavalt ohtlik ja kallis (sisaldas suures koguses plaattina) ning puudus kasutamiseks vajalik tanklate võrgustik.

“Ka nafta hind oli siis veel madal. Mina näen, et tõukejõuks kogu selle tehnoloogilise arengu puhul on ikka majanduslik efekt. Et miks elektriautod niivõrd populaarseks said oli see, et nafta hind oli väga kõrge. Miks rahastati meelsamini Euroopa Komisjoni või USA poolt kütuseelemendi projekte, oli seesama asi, et nafta hind oli väga kõrge, pluss saastamine, suuremates linnades on saaste probleem väga terav. See on ka põhjus, miks Californias on kütuseelementide valdkond rohkem arenenud, ja samamoodi Tokyos,” kirjeldab Kruusenberg suurt pilti.

Tänapäeval on vedela happe asemel kütuseelemendis kasutusel õhukesed membraanid ja katalüsaatorina on plaattina kogust vähendatud kümneid kui mitte sadu kordi. On toimunud suur areng kasutajasõbralikkuse suunas. Ka vesiniktanklad on üle maailma rajatud ja rajamisel.

Uuendatud vesinikkütuselement on lähikuudel turule jõudmas. Foto: Erakogu.

Kui vesinikkütuseelement oli oma põhimõttelt juba 70ndatel valmis, siis kuidas noor lühikese kogemusega Tartu teadlane järsku mõtleb, et teeb selle paremaks?

“Me kasutame olemasolevaid kuid tehnoloogiliselt vanasid kommertsiaalseid kütuseelemente ja püüame neid teha kaasaegsete meetoditega paremaks. Me oleme välja arendanud justkui väikesemõõdulise vesinikul sõitva auto, millel rattaid ei ole. Näiteks needsamad katalüsaatormaterjalid, mida ma siin Tartu ülikoolis uurin – ma tean kuidas teha paremat ja odavamat katalüsaatormaterjali. Teine näide on metalldetailid, mida oli võimalik välja vahetada keraamiliste kergete komposiitide ja plastikutega.”

Üks valdkond, millega teadlased tavaliselt kokku ei taha puutuda on ka turu-uuringud ja müügitöö. Sihtgrupini jõudmine võib minna väga raskelt või võib vedada ka suurepäraste koostööpartnerite, investorite ja tulevaste klientidega...

“Jaa. Ma mäletan, kuidas me turu-uuringut tehes helistasime ühte Alaska matkaauto rendi firmasse ja sealt tuli aus vastus, et “meie kliendid on turistid ja meil suht ükskõik, millega nad oma elektrit toodavad, et kas lärmaka diiselgeneraatoriga või selle kütuseelemendiga – see meie rendihinda ei muudaks ja meid see ei huvita”. Me oleme väga üliõnnelikud, et me leidsime sisendturuna just purjetajad.”

Tõepoolest, just professionaalsed pikamaapurjetajad, sealhulgas soolopurjetajad, on need, kellele minnakse nüüd 14.-16. novembril Amsterdamis toimuvale METSTRADE merendusmessile uut kütuselemendil põhinevat generaatorit tutvustama. Kuid huvilisi on olnud mitte ainult purjetajate, vaid ka päästeteenistuste seas, kes soovivad vastupidavat energiaallikat kriisiolukordades kasutamiseks ning Hollywoodi filmitegijate seaski, kes vajavad võtteplatsidele lärmakate diiselgeneraatorite asemele väiksemaid ja vaiksemaid alternatiive.

Olgem ausad, tegemist on high-end kasutajatele mõeldud tootega, mille puhul 9 kg kaaluv ja 400 vatise pideva väljundvõimsusega, ühe purjejahi valgustust, sõidutulesid ja elektroonikaseadmeid toita suutev vesinikelement maksab väiksema sõiduauto hinna. Kuid tasub meeles pidada, et tegemist on valdkonnaga, kus purjetajad murravad kaalu kokkuhoidmiseks hambaharjal varre ning kus samu (kõrgtehnoloogilisi) sokke kantakse ühe inimese poolt nädalaid. Nii nagu vormel 1 arendustel, ei ole ka võistlustel nagu Volvo Ocean Race (meeskondlik ümber maailma purjetamise võistlus), Vendée Globe (soolo peatusteta ümber maailma purjetamise võistlus) või Mini Transat (6,5 meetriste purjekatega soolo üle Atlandi ookeani võidusõit) väga palju rahalisi piiranguid uute tehnoloogiate kasutuselevõtmisel.

Alex Thomson soolo ümber maailma purjetamise jahil Hugo Boss. Autor: Wikimedia commons.

Ivar Kruusenbergil on vedanud ning ta on saanud oma kütuseelemendi turustamisel partneriks ühe Eesti parima pikamaa- ja soolopurjetaja, Mini Transatil osalenud Jaanus Tamme. Tamme ettevõte tegeleb Ropeye brändi all juba mõnda aega innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste pakkumisega purjelaevadel, alates süsinikust komponentide tootmisest ja lõpetades jahi taglase jaoks uute detailide loomisega. Ropeye nime all esitleti vesinikkütuseelemendil põhinevat elektrigeneraatorit ka METSTRADE’i messi tootedisaini auhinnale DAME Design Award.  

Sellegipoolest, loodan tavalise Eesti pühapäevapurjetajana, et ka minul ning teistel kodumaistel merekündjatel oleks võimalik astuda 21. sajandisse ning lärmakas ja haisev diiselmootor asendada meie oma teadlaste loodud keskkonnasäästliku alternatiiviga.

“Nüüd järgmisena ongi arendusjärgus süsteem, mis oleks mõeldud purjelaevadele, mitte ainult laeva elektri-tulede-elektroonika toiteks, vaid oleks ka piisavalt võimas, et töötaks koos laeva siseelektrimootoriga ja oleks ka laeva liikumisel jõuallikas,” annab Kruusenberg lootust. “Meie eesmärk oligi alustada väiksest ja siis skaleerida suuremaks.”

Järgmised olulised teetähised pärast merendusmessi ongi uudse generaatori lõpliku hinna avalikustamine ning esimeste tellimuste vastu võtmine. Senikaua käivad veel viimased pingutused “et seda kasti võimalikult kergeks ja väikeseks teha”. Ka Atlandi ookeani ääres resideeruv Jaanus Tamme jaht Ropeye saab messijärgselt esimese kütuseelemendi kasutamiseks ja reaalsetes tingimustes testimiseks.

Ivari silmad igatahes särasid, oli siis jutuks purjetamine või kütuseelemendi tootearendus. Mulle vähemalt jäi mulje, et teaduse kõrvalt ettevõtlusega alustamine ei ole sugugi hirmus üheotsapilet, vaid nauditav tegevus, mille reaalne tulemus on käegakatsutavam kui tippteadlase tsiteeritavuse indeksid.