Me oleme kahepaiksetega koos sama elupaika, planeet Maad, jaganud juba loendamatu arv sajandeid. Tegelikult on konnad ja kärnkonnad siin eksisteerinud enam kui 300 miljonit aastat meie mõnesaja tuhande aasta vastu.

Kahepaiksed on andnud järjepidevat sisendit erinevatele lugudele ja legendidele, millega piiritu inimfantaasia mõtestab lahti end ümbritsevat keskkonda. Sedalaadi muinasjutud, müüdid ja kujundid eksisteerivad peaaegu igas inimkultuuris, kus kahepaiksetele on omistatud igasuguseid mõeldavaid rolle alustades kuraditest ja lõpetades universumi emaga.

Näiteks iidses Egiptuses sümboliseeris konn viljakust, vett ja uuenemist ning sageli ilmutas veekuninganna Heket end naisena, kel oli konna pea. Kolumbuse-eelse Kesk-Ameerika mitmetes piirkondades peeti konnasid ja kärnkonnasid vihma väljakutsujateks, mistõttu kasutati neid paljudes vihmaloitsudes. Kaasaegsest kultuuriloost on vast tuntumad Muppetite telesaatest konn Kermit ja internetis laialt kasutust leidnud meem, konn Pepe.

Selleks, et luua lugusid kellestki, peab see keegi olemas olema, et temast lugusid luua. Inimpopulatsiooni kasvuga hõivatakse ja hävitatakse tahes tahtmata üha enam kahepaiksete elu- ja sigimispaikasid. Seda peetakse ka kahepaiksete väljasuremise peamiseks põhjuseks. Maailmas on teadaolevalt leitud üle 7000 kahepaiksete liigi, kellest kolmandik on ohustatud seisundis. Kahepaiksete arvukuse langus on eriliselt suure hoo sisse saanud just viimase mõnekümne aasta jooksul ning 43 % liikide puhul on täheldatud populatsioonide olulist vähenemist. Samalaadne negatiivne muster ei ole kahjuks ka Eestist mööda läinud.

Selleks, et pidurdada kahepaiksete arvukuse langust, on nende tarbeks taastatud või loodud uusi elu- ja sigimispaikasid – seda nii mujal maailmas kui ka meil Eestis. Taastamise strateegiaid on mitmeid, kuid milline elupaiga (taas)loomise strateegia töötab Eesti kahepaiksete kasuks kõige paremini?

Päikesele avatud konnatiik on heaks elupaigaks. Autor: Elin Soomets

Meeles tuleb pidada, et sobiliku elupaiga taastamise eelduseks on sihtliikide elupaiganõudluste väljaselgitamine. Alati ei pruugi kasu saajaks liigiks olla just kõige ohustatum või tundlikum liik. Kõige radikaalsemaks võimaluseks on rajada täiesti uued sigimisveekogud kindlatele sihtliikidele.

Alates 2001. aastast on Eestis spetsiaalselt mudakonnale (Pelobates fuscus) ja harivesilikule (Triturus cristatus) rajatud sadu uusi veekogusid. Oleme välja selgitanud, et võrreldes looduslike veekogude ning inimeste endi poolt rajatud saunatiikidega erinevad tundlike kahepaiksete vajadustest lähtuvalt rajatud veekogud just suurema konnade arvukuse poolest. Kindlasti on üheks põhjuseks veekogude avatus päikesevalgusele, mis soodustab kulleste kiiremat arengut. Teiseks väga oluliseks faktoriks on kalade puudumine neis kaevatud veekogudes. Teadupäraselt söövad kalad konnakulleseid, mis mõjub väga pärssivalt kahepaiksete arvukusele. Lisaks vähemnõudlikele kahepaiksete liikidele leiavad sedalaadi uutest veekogudest endale sobiva elupaiga ka paljud kiili- ja veemardikate liigid.

Teiseks kahepaiksete arvukust stabiliseerivaks võimaluseks on majandada elupaikasid hoopis mõne teise, kuid antud kohas veelgi tundlikuma taksoni tarbeks nii, et lõppkokkuvõttes võidavad ka kahepaiksed.

Eesti läänerannikul ja saartel oleme välja selgitanud potentsiaalsed põhjused, miks eesotsas niidurüdi (Calidris alpina schinzii) ja mustsaba-viglega (Limosa limosa) langeb kahlajate arvukus. Nimelt oleksid nii kahlajatele kui rabakonnale (Rana arvalis) ja rohukonnale (Rana temporaria) kõige optimaalsemateks elupaikadeks suured laiad avatud lompidega ning metsaservast ja põõsastikest eemal asuvad tugevalt karjatatud niidud. Nende osakaal on viimasel paaril dekaadil oluliselt vähenenud just tänu kariloomade ja väiketalupidamiste kadumisele.

Põõsastikus või suurte puudega aladel on pruunide konnade osakaal väiksem. Põhjuseks on kisklus ja röövlus: nii kõrgema rohu sees vabalt ringi nuhkivate rebaste, kährikute, nastikute kui ka puude latvadel varitsevate röövlindude tõttu. Seega on antud piirkonna liigirikkuse säilitamiseks sobilik majandada rannaniite eelkõige kahlajate elupaiganõudlusest lähtuvalt.

Võsast puhastatud kraaviääred meeldivad konnadele sigimispaikadena. Autor: Elin Soomets

Sigivad rabakonnad. Autor: Elin Soomets

Kolmas võimalus sihtliikidele sobivaid elutingimusi luua on sarnane rannaniitudel praktiseeritavaga. Kui rannaniitudel toob edu niitmine, siis näiteks Soomaal on suletud kraave ning raiutud erinevatel viisidel metsa (sh puhastatud kraavide ääri), et taasluua avatud liigniiskeid rabakooslusi, mis on 1960ndate metsakuivenduse järgselt uuesti metsastunud. Peamiseks eesmärgiks on taasluua soodsaid elupaikasid meie suurimale kanalisele – metsisele (Tetrao urogallus). 

Just tugeva kuivenduse tõttu puuduvad nendel aladel metsaalused ajutised veekogud, mistõttu pruunid konnad (rabakonn ja rohukonn) kasutavad sigimispaikadena kuivenduskraave. Meie uuringud on näidanud, et vahetult pärast kraavikallastelt võsa eemaldamist eelistavad konnad sigida just neil päikesele avatud veepeegliga kraavijuppidel.

Põhjuseks on loomulikult see, et päikese käes soojeneb vesi kiiremini, mis omakorda soodustab kulleste kiiremat arengut. Samuti oleme leidnud, et kraavide sulgemise järgselt tekivad eelkõige tammide ümbrusesse varasema vooluveega kraavide asemele madala veega seisuveelised lombid, mis konnadele on eriliselt meelepärasteks sigimispaikadeks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik kolm strateegiat töötavad kahepaiksete arvukuse stabiilsena hoidmise eesmärkidel. Siinkohal on oluline märkida, et sobiva strateegia valikul tuleb kindlasti lähtuda liikidest, kelle olukorda tahame parandada ja nende erinevatest levikumustritest. Jätkates siiani tehtud pingutusi, õnnestub meil vast anda Eesti konnadele võimalus saada uute konnalugude kangelasteks.