Väikeriikide teadustel on maailmas oma tegevusnišid ja nad on seal edukad. Kui hakata matkima suurte süsteemide mudelit, võib kaduda uudishimul põhinev tegutsemislust ja loomingulisus, pikema aja jooksul võib see otseselt hakata mõjutama kvaliteeti ja konkurentsivõimet, leiab Jüri Engelbrecht Sirbile antud usutluses.

Mida teie teadussüsteemi järjepidevusele mõeldes välja tooksite?

Järjepidevus teaduses tähendab pidevust teadusuuringutes ja see haarab nii traditsioonide varasalve kui ka uuenemise ideed, teadusloomingu tähtsaimaks motivatsiooniks tuleb pidada uudishimu ja teadmisjanu. Järjepidevus pole ühele või teisele teadlasele muretu elu tagamine, vaid on teadmiste akumuleerimise vahend.

Järjepidevus on keskkonna ja kultuuri loomine, sealt kasvavad uued ideed (nagu ütles Endel Tulving: iga lahendatud probleem tekitab kaks uut probleemi) ja avardub silmaring. Kindlasti tähendab järjepidevus suurema pildi kujunemist ja pikaaegset tegevusplaani, eeskätt mõtteliselt. Järjepidevus tähendab reputatsiooni loomist nii teadlaskonnas kui ka ühiskonna silmis.

Omaaegne teaduskompetentsi nõukogu (TKN) rõhutas, et sihtfinantseeritavad teemad peavad teadusuuringutes kindlustama järjepidevuse. Teemade kohta võttis TKN 2002. aastal seisukoha: „Teema on sihipäraste teadusuuringute üks järk, mis tulemuslikult lõppenud teema korral genereerib uute uuringute jätkamise samal või lähedasel teaduserialal.“

Ei tohi unustada, et on ka pärandteadmine, mis on harilikult väga õpetlik oma tulemuste ja keerdkäikudega. Praegune teadus- ja grandisüsteem väga hästi järjepidevust minu arust ei soosi.

Kas vihjate, et valdavaks vormiks on saanud projektipõhisus?

Maailmas ja eriti Eestis käib ringi projektitont. Projekt pole ju iseenesest halb nähtus, sest see paneb paika kindla tegevuse, määrab eesmärgid, tähtaja ja loodetud tulemused. Vahendeid, s.t eelkõige raha projektiks, on kindel hulk. Projekte on kindlasti vaja.

Ometi toob projektitont ja sellega kaasnev konkurents endaga kaasa ebakõlasid, seda eriti meie praeguses rabedas ühiskonnas:

• Teadusloome pole sisuliselt projekt, sest uued ideed saavad tulla vaid ettevalmistatud pinnale ja harilikult etteteatamata.
• Iga projekti ettevalmistamine ahvatleb ametnikke-bürokraate kehtestama näitajaid ehk indikaatoreid (kuidas me muidu edukust mõõdame?) ja nende täitmist ja raha kulutamise kontrollimist (kas näitajad täidetud, kas kulutused on abikõlblikud?).
• Indikaatorite, indeksite jne väärtustamine on nakkav. NN katataksofiilia ehk reastamise maania1 on levinud ametnike seas, kuid ka osa teadlasi on neid pidanud vaat et elu eesmärgiks. Selleks on isegi retseptid välja töötatud: tegele vaid kuuma teemaga, tee koostööd vaid tuntud teadlasega jne.
• Algidee võib töö käigus teiseneda ning tulemus erineda projektis kavandatust, sh ka nn indikaatoritest.
• Projekti tuleb taotleda (tegija poolt) ja hinnata (rahastaja poolt); kui taotlus jääb rahastamata, tekib tegijal küsimus, mis saab edasi (tüüpsituatsioon Eestis). Samas väidavad ka noored teadlased (Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ehk ENTA), et taotluste kirjutamine võtab väga palju vtuslikku aega.
• Taotluste kirjutamine on omaette oskus; ühest küljest on see hea (mobiliseerib eesmärke seadma), teisest küljest peidab ohte, kui vormivõtted on eesmärgiks omaette ja sisuline pool jääb varju; see võib pärssida tegelikke uuringuid.
• Hindamisel kirjutatakse ekspertidele ette, mida tuleb taotluses arvestada ja mida mitte; juhtub, et eksperdid ei saa aru, mida neilt tahetakse, näiteks Eesti Teadusagentuur kurtis, et eksperdid ei saanud aru, mis on IUT ehk institutsionaalne uurimistoetus. Teaduse ajaloos on näiteid, kus teadustöö hinnatakse mitteoluliseks, s.t rahastamist mitteväärivaks, kuid teinekord on need uurimistööd saanud hiljem Nobeli auhinna.

Tuleb tunnistada, et teinekord on vaja sundi, sest absoluutne vabadus teeb inimese laisaks, kõik ei ole ju teadlasehingega. Tihti pärsib projekt interdistsiplinaarsust, sest ühe valdkonna ekspert ei pruugi hindamisel alati aru saada suurema probleemi omapärast.

Millist teed pakute siis teie optimaalseks arenguks?

Ilmselt tuleb järjepidevuse ja projektsuse ehk tükiti tegemise vahel leida sobiv tasakaal. Teadlase seisukohalt tähendab see pikaajaliste ja lühiajaliste uuringute teadlikku ja mõtestatud sobitamist. Teisisõnu, tegemist on tasakaaluga ühiskonna (olgu tulemused olla ja mida kiiremini, seda parem!) ja teadlaskonna (vabadus uuringuteks) suhetes.

Teadlane on ühiskonna liige, kes nii nagu teisedki muretseb ühiskonna käekäigu pärast. Teadlasi eristab aga teistest ühiskonna liikmetest see, et neil on suuremad teadmised. See aga tähendab, et neil on ka suurem vastutus – nii rõhutas Józef Rotblat, Nobeli rahupreemia laureaat. Sellest tulenevalt on ühisosa teaduse ja ühiskonna suhetes just need probleemid, mida ühiskonnal vaja läheb.

Samas on teadusel ka osa, mis ei ole otseselt seotud praeguste vajadustega. On ju teadlased sammuke või mitu ühiskonnast ees ja oskavad vaadata tulevikku. Tark ühiskond teab, et varem või hiljem on need teadmised samuti vajalikud (teinekord ootamatutes seostes) ja annab seepärast teadlastele osaliselt vabad käed (ühiskonna otseste huvide ja teaduse mittekattuv osa).

Pidev mantrate, nt innovatsioon, edetabeli koht jne, korrutamine devalveerinud mitme mõiste sisu. Näiteks on maineka andmebaasi PubMet artiklite analüüs aastate 1974–2014 kohta näidanud, et sõnade „innovatsioon“, „revolutsiooniline“ ja „uudne“ kasutamissagedus on suurenenud 2500%! Kas tõesti on teadlased selle aja jooksul muutunud 25 korda innovatiivsemaks?

Teadus on juba oma loomult innovatiivne, ilma et seda alati suure kella külge pandaks. Indikaatorite väärtusest tänapäeva hinnangutes on samuti palju juttu olnud (Goodhart, Campbell, Velterop jt). Markantseteks näideteks on 3000 autoriga artiklid, mille tulemuste väärtuses pole põhjust kahelda. Kuid mida ütleb statistika?

Peame arvestama, et tegutseme piiratud ressursside tingimustes, kus väike riik ei saa kõiki soovijaid rahastada.

Eks ühiskonna tegevus ole seotud rahaliste vahenditega, nii ka teaduseelarve, mis suures osas sõltub riigi rahakotist. Jätame siin kõrvale ettevõtetele (majandusele) vajalike uuringute rahastamise, mis on omaette jutt. Küsimus on siin eelkõige tasakaalust ehk teaduse baasfinantseerimisest (järjepidevuse kindlustamine) ja projektide, s.t konkurentsil põhineva rahastamise vahel.

Teaduste Akadeemias 2013. aastal toimunud rahvusvahelisel konverentsil arutati muude küsimuste kõrval ka seda tasakaalu. Gunnar Öquist, Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia kauaaegne peasekretär, luges sobivaks suhet 3 : 2 (s.t baas ja projekt), Thierry Courvoisier (tol ajal Šveitsi Teaduste Akadeemia president) arvas, et sobiv on suhe 2 : 1. Eesti teadusagentuuri andmetel on Eestis 2016. aastal see suhe vastupidise kaaluga, ca 1 : 3, kui võrrelda baasi ja projekte, ning ca 1 : 10, kui võrrelda kogu rahastamist.

Teisisõnu: suurem osa meie teaduse rahastamisest on projektipõhine ja see on maailmas ainulaadne olukord. Kolleegid teistest maadest, kellele seda olukorda selgitan, ei taha hästi mu juttu uskuda. Eesti olukorra teeb omapäraseks veel asjaolu, et samad inimesed, kes viisid sisse praegu prevaleeriva projektteaduse, on nüüd mures, sest süsteemi puudused on selgelt näha.

Ometi kõlasid omal ajal hoiatused, mida ei võetud kuulda. Nüüd on tehtud „uudne“ ettepanek minna üle suhtele 1 : 1. Paari aasta pärast toimub aga teadusrahastuse järsk vähenemine struktuurifondide ärakukkumise tõttu.

Kas hind, et Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum, WEF) konkurentsivõime tabelis on Eesti aastatel 2015/2016 olnud kõrghariduse ja teadusinstitutsioonide kvaliteedilt kõrgel kohal, pole liiga kõrge? Kas selline olukord on jätkusuutlik?

Milline on siis meie perspektiiv?

Vaatame alustuseks mida ütlevad rahastajad? ETAg tunnistab6, et:

• Eesti jääb teaduskulutustelt arenenud riikidest tublisti maha,
• Eesti teadus sõltub väga suurel määral Euroopa Liidu toetustest,
• Eesti teaduse rahastamine on valdavalt konkurentsipõhine,
• doktorikraadiga töötajaid on edukate Euroopa riikidega võrreldes palju vähem,
• teadustöötajad ei jõua ettevõtetesse.

Positiivse poole pealt on aga Eesti teadus Euroopa Liidu raamprogrammides üha edukam.

Mõeldes 2018. aastale, mil Eesti tähistab 100. aastapäeva, on sobiv rääkida perspektiivist. Perspektiivi on vaja nii teadusalal kui ka teadlastel väljaspool seda. Teaduses on kõva konkurents, mis eriti mõjutab noori, kuid ei erasektor ega avalik sektor tervikuna ole huvitatud teaduskraadiga inimestest.

Äsja tuule tiibadesse saanud Eesti Noorte Teaduste Akadeemia avamisel nentisid noored (andekad, särasilmsed) teadlased, et suurem osa projektide kirjutamisele kulutatud ajast läheb raisku. Samuti kõlas, et uurimisteema vahetamine või millegi uue katsetamine ei ole eriti soovitav, sest siis kannatab edukus järgmise projekti taotlemisel. Ning kõlas selge hinnang: Eesti projektipõhine teadussüsteem ei ole jätkusuutlik.

Kui poliitikud ei kuula vanemaid kogenud teadlasi, kes sama juttu räägivad, siis peaks ju noori küll kuulama.

Seega tuleb kõigepealt küsida: millist teadust Eestis vajatakse? Seda ei ole muide reformide käigus siiani küsitud. Juttu on olnud vaid heast teadusest, s.o eesmärgist publitseerida maailma tipp­ajakirjades. Jah, kvaliteet teadusuuringutes on oluline ja ma ise olen alati toetanud teaduses kvaliteeti, kuid me peaksime vaatama ka ühiskonna poole ja nägema suurt pilti. Vaid üks palju asjatut ažiotaaži tekitanud raport soovitas suure pildina äriühingute eeskujul hakata teadusasutusi ühendama.

Tundub, et kõige olulisem on, kas suudame eesmärkides (ilma igasuguste indeksite ja näitajateta) kokku leppida. Ja kui suudame, siis kuidas korraldame nii, et kavandatu hakkaks arenema ja noortel oleks motivatsioon ja perspektiiv?

Täispikka intervjuud Jüri Engelbrechtiga saab lugeda Sirbist.