Levinud ütluse kohaselt leidub igale inimesele, kes õppida soovib, kindlasti ka õpetaja. Tõsi ta ilmselt on, aga iga õpetaja ei suuda õppijat parimal moel toetada. Erandiks ei ole ka kõrgkoolide õppejõud.

Kõrgkoolipedagoogikas on kasutusel loendamatu hulk erinevaid õpetamisviise, mida värvikad professorid kasutavad ja kombineerivad oma õpetamisstilist lähtuvalt. On siis üldse võimalik sõnastada mingisuguseid üldiseid hea õpetamise põhimõtteid, mille kõik õppejõud võiksid endale sihiks seada?

Üheks tänapäeval üldisemalt tunnustamist leidnud hea õpetamise põhimõtteks on õpitava seostamine reaalse eluga.

Marju Lauristin on rõhutanud, et haritlane võtab vastutuse ühiskonna põhiväärtuste püsimajäämise eest. Mõistes maailma asju paremini ja ühiskonna probleeme sügavamalt, kui üldiselt tunnetatakse, jagab hea õppejõud teadmisi, mille rakendamiseks on ühiskonnas vajadused ja võimalused. Ainealastele teadmistele lisaks pakub ta tuge kriitilise mõtlemisvõime ja mugavaid mudeleid eirava mõtlemise omandamisel ning kindlasti ka teoreetiliste teadmiste praktikasse rakendamisel.

Hea õpetamine toetab õppijat selliselt, et lõpetades on ta tööeluks valmis ja soovib panustada ühiskonda.