Heitumust võib kogeda suurte otsuste ajal, kui ratsionaalsust toitvaid tõiku trumpavad tunded ja spekulatsioonid. Ajas tagasi vaadates hääletas iga viies prantslane äsja viha ja isolatsiooni poolt, uuel mandril meeldis rahvale valelembene boss, pooled britid toitusid kriitikavabalt kalamehejuttudest, kuna nii oli võimalik unistada impeeriumi vaimu ülesäratamisest jne.

Kõigi mainitud protsesside tagant leiab tehnoloogia mõju majandamisele ja ühiskonna korraldusele. Tehnoloogia jagab ümber rikkuseid, muudab sotsiaalset struktuuri, lükates osa keskklassist vaesusesse, loovutab soliidsete ettevõtete senise turu mingitele iduettevõtetele jne. Järelikult võiks tehnoloogilist protsessi kuidagi juhtida.

Kuid kuidas saab usaldada nutikuse asemel vihast ja hirmudest otsustamise energiat ammutavat publikut, et nad teevad õige valiku? Rääkimata suutlikkusest kokkulepetest kinni pidada. Väljakutseid on kindlasti palju. Värsked uudised pakuvad välja just sobiva testülesande.

Vabadust hindav ja oma mõistust armastav inimene on pidanud seni teatud tegevusi vaid tema kätte usaldatavaks, näiteks autojuhtimist. Sõiduki juhtimises kombineeruvad tajuprotsessid, riskianalüüs ja eeldavalt parimat ja ohutuimat tulemust tagav otsustamine. Seejuures toimub protsess pidevalt muutuvates tingimustes. Muutuvad nii füüsiline keskkond kui teiste sõitjate tegevused. Kuna teisteks sõitjateks on inimesed, sobibki rooli vaid inimene.

Uuem aeg sunnib olukorda ümber hindama. Robotid on esialgu mõnes olukorras saavutanud inimesest paremad juhioskused. Esimesed sammud juhtusid ammu ja märkamatult, kui autodesse ilmus külglibisemist kontrolliv automaatika, sest inimeste juhtimisoskuste hulka ei kuulunud libedal teel sõitmine. Natukene aega hiljem on robotautod reaalsus ja mõnes linnas tavapärane nähe.

Autosõbrad, kes kavatsevad ise rooli jäädes sõidurõõmu kogeda, pangu end valmis vestluste faasiks, kui arutluse all on küsimus, kas inimesi saabki enam rooli lubada, sest nende käitumine ei sobi robotite korraldatud ontliku liiklusega, sest millist inimest huvitab reeglitest kinnipidamine? Ja ta peetakse kinni. Võibolla juba enne sõidu alustamist.

Juhul kui tal ei õnnestu teelt põgeneda. Paremale ega vasakule pagemisele ei tasu loota. Vaja oleks pöörata üles. Paljudes ettevõtjates on olnud julgust tegeleda isejuhtivate autode ajastu koidikul autode lendava versiooni arendamisega. Ajaloos on sama proovitud kurioosumitena. Sellel aastal saavutavad aga sõidu ja lennuvõime mitmete projektide viljad. Hinnatakse, et auto õhkutõstmise kallal töötab tosin rühma, sealhulgas eurooplaste Airbus ja taksoäri murdja Uber.

Auto lendama panemise tehnoloogia on olemas. Küsimus on selle küpsuse saavutamises. Mõned neist lendavad lennuki moodi kahe tiiva vahel, mõned on helikopterilaadsed. Sügisest lubab vähemalt üks USA ettevõte müüki paisata droonide seas populaarse mitme rootoriga väikese auto suuruse kvadkopteril põhineva lendsõiduki. Projekti taga on Google'i asutaja Larry Page'i raha ja innustus.

Innustusest rääkides sõltub lennuautode saatus ostjate innustamisest. Enne seda peab veenma seaduste kujundajaid. Nemad omakorda küsivad luba avalikkuselt. kelle suhtumise osas pole põhjust apelleerida ratsionaalsusele. Eitavate hoiakute kütmiseks piisab viitest traditsioonidele ja allakukkumise jubeduse kirjeldustest toituvale lennuhirmule. Pooldajate tunded resoneerivad vabaduse, modernsuse ja arvatavalt ka elitaarsusega.

Lennuautod on kallimad ja eeldavad lennukijuhi litsentsi. See jätab juhist keskmisest nutikama tegelase mulje.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.