Teadlased tuvastasid söömishäireid mõjutava valgu

Levinud on arvamus, et söömishäireid põhjustab meedia, mis loob ettekujutuse ideaalsest figuurist ja tekitab eelkõige noortes soovi see saavutada. Äsja näitasid aga teadlased, et söömisega seotud psühhiaatrilised haigused on ka autoimmuunhaigused, mida põhjustab immuunsüsteemi rakkude ebaadekvaatne tegevus.
Anoreksia, buliimia ja kontrollimatu ülesöömine mõjutavad umbes 5-10 protsenti inimestest. Kui juurde arvestada ka nende haiguste ebatüüpilised vormid, kannatab toitumisega seotud häirete all koguni 15-20 protsenti rahvastikust. Tänu hiljutisele avastusele, et söömishäireid mõjutab soolebakteris leiduv valk, võib selliste patsientide ravi tulevikus oluliselt paraneda.
Alfa-MSH on tänuväärne neuropeptiid, mis kontrollib meie närvirakke, et me liiga palju ja kiiresti ei sööks. Paraku toodab meie keha antikehasid, mis piltlikult öeldes võtavad söögiisu vähendavad neuropeptiidid vangi ega lase neil enam oma tööd teha.
Süüdi on soolebakteri valgud
Miks need antikehad meie veres on ja kust nad tulevad, oli kaua teadmata. Kuid lõpuks leidsid teadlased aastaid õhus olnud oletustele kinnituse.
Prantsusmaal Roueni instituudis õnnestus Sergueï Fetissovi töörühmal esimest korda tuvastada meie soole- ehk Escherichia coli bakteris valk nimega ClpB, mille vastu tekivad antikehad, mis muu hulgas vangistavadki ka söögiisu vähendavaid ja seedimist mõjutavaid neuropeptiide.
Põhjus on selles, et kõik bioloogilised molekulid, mis omavahel ruumiliselt kokku sobivad, liituvad. Kuna coli-bakteri valgu ClpB ja neuropeptiidi alfa-MSH aminohapete järjestustes on ühesuguseid lõike, võib nende molekule ette kujutada kui sarnaseid võtmeid, mis mõlemad sobivad kolibakteri valgu vastu tekkinud antikehade lukuaukudesse ja sinna kinni jäävad.
Seega mõjutavad meie seedetrakti ühed tuntumad esindajaid kolibakterid ehk soolekepikesed lisaks jääkainete töötlemisele ja toidu imendumisele ka seda, kuidas ja kui palju me sööme.
Sellesse avastusse on oma panuse andnud ka Tartu ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro, kliinilise psühholoogia dotsent Kirsti Akkermann ja kliinikumi psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskuse vanemarst Anu Järv.
Just nemad leidsid vereproove kogudes ja patsiente kirjeldades kinnitust hüpoteesile, et antikehade tase veres ei ole mitte niivõrd seotud diagnoosiga kui söömishäirete sümptomitega.
Ravini on veel pikk tee
Nüüd, kui söömishäiretega seotud valk on kindlaks tehtud, vajab Harro sõnul vastamist järgmine küsimus: kui kõikidel inimestel on olemas kolibakter ehk soolekepike oma valguga, siis miks tekib selle valgu vastu mõnedel inimestel rohkem antikehi, mis põhjustavad söömishäireid, kui teistel?
Me oleme leidnud, et nende protsesside vahel on korrelatiivne seos ja nendega manipuleerimine tekitab katseloomadel muutusi söömiskäitumises. Kuid me ei tea veel, kas inimene oleks ilma selle konkreetse valguta söömishäiretest vaba või mitte. Selle kontrollimiseks meil praegu meetodit ei ole, rääkis Harro, miks ta ei soovi ajas ette rutata ning söömishäiretega inimeste ravi paranemist juba homseks ennustada.
Samas ei osata veel ka vastata, miks kõigi söömishäirega inimeste veres on soolebakteri valgu vastu tekkinud antikehade tase tavalisest ühtemoodi kõrgem, samas kui söömishäired ise üksteisest oluliselt erinevad.
Praegu püüab neuroloogia, käitumise ja immunoloogia biomeditsiini eksperdi Sergueï Fetissovi töörühm välja töötada testi, millega saab määrata veres bakterivalgu ClpB taset. Uuringu juhtivad autorid ütlesid USA teadusuudiste lehele Science Daily, et kui see õnnestub, on söömishäiretega inimestele võimalik luua ka spetsiifilist ja individuaalset ravi.
Toimetaja: Katre Tatrik