Umbes 500-kilomeetrise läbimõõduga Vestat pidasid astronoomid üheks Päikesesüsteemi suurimaks asteroidiks, kuid nüüd on selge, et taevakeha on hoopis arengus toppama jäänud planeet.

Vesta siseehitus pakub samuti üllatusi. Taevakeha koosneb koorest, vahevööst ja tuumast nagu Maagi, kuid ajakirjas Nature avaldatud uurimuse põhjal on selle koor seni arvatust mitu korda paksem.

Uuemad andmed Vesta kohta pärinevad NASA uurimisjaamalt Dawn. See tiirles kaks aastat tagasi ligi 14 kuud Vesta ümber, pildistas taevakeha ning kogus infot selle pinnamoe kohta. Muuhulgas avastas Dawn Vesta lõunapooluse lähedalt veel ühe suure löögikraatri. Suurt osa Vestast hõlmav Rheasilvia kraater oli leitud juba varem Hubble´i kosmoseteleskoobi fotodelt.

Seega on Vesta minevikus elanud üle vähemalt kaks tohutut kokkupõrget asteroidi või komeediga. Suur osa iidsetel aegadel vabanenud kivipurust lendab siiani kosmoses ringi. Geoloogide hinnangul on umbes viis protsenti Maalt leitud meteoriitidest Vesta küljest lahti löödud killud. Muistsed kokkupõrked polnud siiski piisavalt tugevad, et Vesta koort läbistada.

Dawni andmestikku analüüsinud Šveitsi riikliku tehnoloogiainstituudi teadlane Harold Clenet ei leidnud Vesta pinnalt ühtegi märki oliviinist – kivimist, mida leidub ohtralt Maa ja teiste sarnase ehitusega planeetide vahevöös. Ometi pidi iidne kokkupõrkemõju arvutimudelite põhjal ulatuma 80 kilomeetri sügavusele.

Clenet´ kinnitusel tähendab see, et Vesta koore paksus on samuti vähemalt 80 kilomeetrit ehk ligi kolm korda rohkem kui seni arvati. See omakorda suunab teadlasi mõtlema, kuidas nii paks koor tekkida sai.

Kõige levinuma arvamuse kohaselt saavad planeedid alguse tähtede tekkimise ülejääkidest: pisikesed tolmuosakesed hakkavad koonduma alguses elektriliste jõudude ja hiljem gravitatsiooni mõjul.

Clenet´ sõnul võib oletada, et tõenäoliselt oli erinevate keemiliste ainete vahekord Päikesesüsteemi tekkimiskohas teistsugune, kui näitasid varasemad uuringud. Maa-sarnaste planeetide tekke mudeldamisel peaks arvestama nii nende keemilise koostise, asukoha, suuruse kui ka jahtumiskiirusega.