Sageli võib lumel kohata mitte päris täiskasvanud ämblikke, kelle puhul võib öelda, et nemad kedagi püüdmas ei käi.

Lumel kohtab liigirikast valikut ämblikest: hiidämblikud – klassikalised kollase triibuga, meie veekogude lähedal tegutsevad ämblikud, isegi nõmmehiidämblik, kes on tõeline mõistatus, vahel arvatakse, et ta ei talvitugi täiskasvanuna.

Väga põnevad ämblikud on sireämblikud, kiitsakad ja hästi pikkade jalgadega. Suvel on nad niiskemates kohtades kõrte peal peidus, et ei leiagi üles – nemadki on väga vaprad lume peal kõndijad, kuuluvad kõige külmema kõndimise juurde, ehk oli -6 ja natuke rohkem kui nemad veel hästi aeglaselt ja rahulikult oma jalgu üksteise ette tõstsid.

Kuid on olemas ämblikuliigid, keda näemegi täiskasvanuna ainult talvel, kes talvel koovad võrku ja püüavad ka putukaid selle võrguga.

Talveämblikud saavad oma püünisvõrke teha just rohukõrte ümber, mida kasutavad talveputukad lume peale ja alla minekuks. Nad teevad oma võrgud kõrte vahele talveputukate käiguteele.

Võrgu kudumine käib samamoodi nagu suviti. Lihtsalt need liigid, kes talvel püüavad, ei tee sellist klassikalist spiraalvõrku nagu olme kohanud ristämblikul, nende võrk on nagu rohkem sissa-sossa, aga püüab hästi.

Ämblik tegutseb võrku sattunud putuka püüdmisel sama vilkalt kui suvel

Urmas Tartesel läks seitse aastat enne kui juhtus nägema olukorda, kus oli võrk, ämblik ja lumekirp hüppas võrku. "Olen enne näinud, kus lumekirp on võrgus kinni, aga seda ilma ämblikuta, arvata võib , et olen otsinud mitte just kõige õigematest kohtadest aga tõepoolest ta ei ole igapäevane sündmus nagu talveputulatega üldse, oleme kõndinud tänagi, näeme kümne meetri tagant ühte putukat, kui mõtleme selle sama nägemise suvisesse konteksti, siis on see päris harv nähtus."

Kas see tähendab, et ka need päris taveämblikud ka paarituvad talvel? Jah, see tähendab, et sealsamas võrgus kohtab emaseid ja isaseid. Nad püüavad üksteist üles leida ja paarituda, mis ämblikel on talvel sama keerukuas kui suvel: kui kaks kiskjat üksteisele lähenevad, ei tea kunagi tulemust ette.

"Mul on ka endal olnud õnne sattuda peale kääbusämblike pulmale, kus kaks tillukest ämblikku tõenäoliselt ühe metskitse jalajälge tehtud võrgus üksteisega semmisid," kirjeldab Tartes. See kestis tunnikese.

Näha oli kahte tumedat täppi, mis osutusid olevat erinevast soost ning mis püüdsid üksteisele läheneda, kaugenesid... korduvalt. "Päris paaritumiseni nad minu silme all ei jõudnudki."