Namiibia nõiaringide saladus hakkab lahenema
Namiibia kõrbe täpistavad korrapäraste ''nõiaringide'' päritolu on pannud inimesi kukalt kratsima juba sajandeid. Kuigi nüüdseks on selge, et nende taga pole taevased jumalad või maa-alused draakonid, kogub nende olemuse üle peetav teaduslik debatt alles hoogu. Uus uurimus vihjab, et oma tõetera võib olla sees mõlema peamise leeri poolt pakutaval selgitusel.
''Tegelikult ei pidanud see töö olema üldse nõiaringidest, vaid pakkuma laiemat teoreetilist raamistikku ennustamaks, kuidas ja millised mustrid tekivad looduses erinevate tegurite ja nende koosmõjul. Paari aasta eest ilmunud töö mõjul sattusid Namiibia ringid aga rambivalgusse ja mõtlesime, et see on suurepärane juhtum, millega see proovile panna,'' selgitas Corina Tarnita, Pricetoni ülikooli matemaatiline ökoloog ERR Novaatorile. Lisainspiratsiooni pakkusid selleks Aafrikas välitöödel veedetud kuudel nähtud kohalikku ökosüsteemi mõjutavad termiidipesad.
Mündi kaks tahku
Namiibia 2- – 35-meetrise läbimõõduga nõiaringide selgitamiseks on käidud välja kaks hüpoteesi. Neis esimene rajaneb tähelepanekul, et valdav enamiku kui mitte kõigi ringi lähistel elab termiite. Putukad tegutseksid valikuliselt taimestikku rajades väikeste inseneridena, luues taimejuurte otsese söömise või käikude rajamisega korrapäraseid niiskust koguvaid taimkatteta laigukesi. Poole meetri sügavusele tekiksid püsivad vihmaveereservuaarid, mis aitavad putukatel ja termiidipesi ümbritseval ökosüsteemil toime tulla ka kuivemates oludes.
Alternatiivselt on tegu näitega iseorganiseerumisest. Üksteise lähistel asuvad taimed pakuvad üksteisele varju heites tuge ja kaitsevad üksteist kuivamise eest. Samas imavad need endiselt oma pikemate juurtega nappi niiskust ka kaugemal, mis pidurdab omakorda sealsete taimede kasvu. Aastate möödudes võivad seeläbi tekkida mudelite kohaselt ringikesed, mis kujutavad endas nappide ressursside jagamiseks kõige optimaalsemat viisi. Hüpoteesile andis tuge avastus, et sarnaseid ringe võib näha ka Austraalias. Seal aga termiitidest jälgi ei leitud.
Tarnita otsustas oma abikaasa Robert Pringle'i ja teiste kolleegidega kasutada teistsugust mudelit, kuhu olid põimitud mõlemad potentsiaalsed selgitused. Töörühm leidis, et tulemus oli sel juhul reaalse maailmaga paremas vastavuses, kui andsid mõlemad selgitused üksinda. ''Teadlastel on mõnikord kalduvus takerduda omaenda meelishüpoteesidesse. Isegi juhul, kui tegu on keerukate ja mitmetahuliste protsessidega, üritades alternatiive ümber lükata. Nn värske pilgu säilitamiseks ongi seepärast tähtis, et probleemiga tegeleksid mitme eriala inimesed,'' mõtiskles Tarnita.
Lõplik lahendus?
Aastakümnete jooksul tekivad ja kaovad nõiaringid vastavalt termiidipesade ilmumisele ja kadumisele. Seejuures ümbritseb iga pesa optimaalses olukorras kuus teist termiidipesa, viies looduses nähtavate mustrite tekkimiseni. Sademete hulga suurenemisel võib aga taimestiku juurdekasv ületada termiitide põhjustavat suremust. ''Mudeli ennustatavad mustrid muutuvad regulaarselt vastavalt sellele, kui palju vihma parasjagu sajab, luues teatava perioodilisuse,'' lisas ökoloog.
Mudel tegi ka ennustusi. ''Lähtuvalt vee olemasolust ja taimede iseorganiseerumisprotsessidele tekivad ringide vahele väiksemad puhmad skaalal, mille olemasolu polnud varem märgatud. Lasime paaril oma kolleegil Namiibia ringe õhust pildistada ja seal need olidki,'' sõnas Tarnita. Teisisõnu pakuvad mudelid taas värsket pilku, millega mõista nähtuste olemust varasemast paremini.
Sellegipoolest ei osanud Tarnita enne uurimuse ilmumist ennustada, kuidas kogukond töö vastu võtab. Samuti ei demonstreeri uurimus, et välitööd on oma olulisuse minetanud. ''Järgmiseks sammuks järelduste paikapidavuse kontrollimiseks on kindlasti kohapeal tehtavad eksperimendid, millega kohalikku keskkonda ühel või teisele moel mõjutada, ja seejärel vaadata, mis selle tulemusel juhtub,'' sõnas ökoloog. Katsed võimaldaksid lihvida ka ajakirjas Nature kirjeldatavat teoreetilist raamistikku.
Enamat kui nõiaringid
Tarnita märkis, et satelliidivaatlused on mustrite uurimisega tegelevate teadlaste maailmapilti oluliselt avardanud. ''Sa näed sarnaseid mustreid ja motiive kordumas erinevas kohtades ja skaaladel, alates tillukestest mikroobikolooniatest lõpetades suurte ökosüsteemidega. Kuid seejuures võivad need tekkida hämmastavalt erinevate protsesside tulemusel,'' mõtiskles ökoloog. Mõneti on see tema sõnul võrreldav ajaloo kulgemisega. Üksikud sündmused võivad tunduda vähetähtsatena, kuid lõpptulemust vaadates poleks saanud see juhtuda kuidagi teistmoodi.
Samas ei paku mustrid vaid silmailu, kujutades ka näiteks tööriista, millega hinnata näiteks keskkonnaseisundit. ''Näiteks näitasime Kenyas 2015. aastal, et sarnastes mustrites võib kätkeda vägagi erinev info. Kui mustrite muutuste või säilimise taga on taimede iseorganiseerumisprotsessid, on kohalik ökosüsteem hävimisohus, kuid kui selle taga on termiidid, on kõik hästi,'' tõi Tarnita näite.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.