Inimestele meeldib kuulda ilusaid lugusid Heureka-momentidest, kuid kuna neid pole tihti vähemalt klassikalises mõttes olemas ja Teie töö ulatub üle mitmete aastate, siis selle asemel – mis Teie peas tavaliselt juhtub, kui hoomate, et olete tõepoolest millegi seninägematu jälil?
Kui sünteesisime 1989. aastal esimese katenaani, hõljusin justkui pilvedes. Teadsin kohe, et istume kullakaevanduse otsas ja ütlesin seda korduvalt ka oma laboriliikmetele. Kui kaks aastat hiljem esimest molekulaarset süstikut kirjeldasime, heitsin juba nalja, et tule õhtul 39 uue ideega tagasi, kuhu me järgmisena liikuda võiksime.

Sa tead lihtsalt, kui oled sattunud tõepoolest mõne murdelise projekti või mõtteviisi peale, olles töötanud enne seda monotoonselt terve kümnendi. Kui tagasi vaadata, oli 1980. aastatel progress aeglane ja tekitas masendust. Praegu on muidugi lihtne öelda, et see või teine asi oleks pidanud toimuma kiiremini, kuid seda ei juhtunud

See on siiras rõõm, mida tunned, kui oled saavutanud oma ülima eesmärgi ja mõistad, et suudame sünteesida (katenaani)molekuli väga-väga lihtsalt suures koguses. Lõpuks taipad veel, et sul on piisavalt informatsiooni, kuidas sinna sisse veel midagi sobitada, et seda saaks kasutada näiteks masinate valmistamiseks.

Teisel teemal jätkates, Teil on küllaltki tugevad seisukohad noorteadlaste olulisuse osas ja olete juhtinud tähelepanu raskustele, mille ees nad eriti oma karjääri alguses seisavad. Mida juhendajad nende olukorra parandamiseks teha saavad?
Mul on viimasel 35—40 aastal olnud õnn töötada mõnede kõige säravamate mõistustega sellel planeedil väga mitmetest riikidest. Kui tahad kuulda minu ausat arvamust, siis pole nad huvitatud mingi konkreetse probleemi lahendamiseks sobivate vidinate või muude asjanduste ehitamisest.

_____

Nad armastavad ja tahavad vabadust otsida uusi kontseptsioone ning nähtusi. Kui nad on läbimurde äärel, ei pea sa paluma neil laboris olla. Neil tekib sõltuvus iseenesest.

_____

Ma ei näe seda mitte kunagi, kui neile antakse ülesanne, et pead selle ja selle aja jooksul leidma lahenduse ühele või teisele küsimusele. Lahendus võib muidugi tulla, kuid see pole sugugi mitte garanteeritud. Kohe kindlasti ei kannusta see neid edasi ega vii järgmise entusiasmist pakatava teadlaste põlvkonnani.

Paraku läheb see sõnum tihti laiemast kogukonnast mööda ja võibolla ka inimestest, kes maksavad makse, et sellist loovust toita. See ei pääse millegipärast läbi. Kuid käte sirutamiseks peab ruumi olema. Võimalus lõbutseda on loovuse esimene komponent. Kui lõbu lõpeb ja näed lõpuks selget eesmärki, pead koondama kogu oma tähelepanu, energia, sind ümbritsevad talendid ja tungima edasi nii, nagu poleks homset olemas. Lõbu tuleb esimesena, seejärel fookus.

Kas ja kuidas on selle ajaga muutunud inimeste suhtumine teadusesse? Ühelt poolt näib see olevat lõimitud ühiskonna aluskangase tugevamalt kui kunagi varem, kuid teisalt ei paista see argielus väga välja.
Ma ei ole päris kindel, kuid olin mõne aasta eest Zürichis, kus tähistati parasjagu saja aasta möödumist Alfred Werneri Nobeli preemia pälvimisest. Külastasin selle käigus ka muuseumi, kus sain teada, et kui ta Stockholmist naasis, kandsid linnaelanikud teda kätel Zürichi tänavatel ringi keemikuna, kes oli pälvinud äsja Nobeli preemia.

_____

See oli mõnes mõttes silmi avav. Ma ei usu praegu hetkekski, et kui Fraser Stoddart Stockholmist tagasi tuleb, kantakse teda samamoodi Evanstoni tänavatel.

_____

Ma ei tea, kas see väike anekdoot aitab asju konteksti panna, kuid ma ei arva, et asjad on sajandiga selles mõttes väga palju edasi liikunud. Vähemalt selles mõttes, et alusteaduste tähtsust tunnustataks või hoomataks imelisi asju, mida see maailmale pakkuda võib. Inimesed on muutunud selle suhtes leigeks. Nad teavad ilmselt, et see on tähtis, vähemalt haritumad, kuid kas see neid ka reaalselt erutab? Tõenäoliselt pole selliseid inimesi väga palju.

See taandub ilmselt faktile, et meid pommitatakse pidevalt uue infoga. See pole enam vaid raadio või televisioon, vaid ka Twitter, Facebook, nimeta neid ise. Kipume otsima vihjeid igasugusest informatsioonist. Kahjuks õilmitseb suur osa inimestest seejuures heade uudiste asemel halbadel uudistel. Meedia ülesanne on rahuldada inimeste vajadusi, kuid nende sekka ei pruugi kuuluda tahe kuulda Nobeli preemia laureaatide saavutustest või teistest auhindu võitvatest teadlastest, kes on korda saatnud midagi maailmamuutvat.

Olete pälvinud aastate jooksul ka mitmeid teisi auhindu. Kui palju kaasneb nendega sotsiaalset vastutust võtta sõna teemadel, mis enda hinge kriibivad või lihtsalt ebaõiglusele tähelepanu juhtida? Või teistpidi küsides, kui palju saavad laureaadid seda endale üldse lubada?
Arvan, et see peab Nobeli preemia puhul paika. Teiste auhindadega on see nii ja naa. Einsteini maailmaauhind loodusteadustes võimaldas mul natuke midagi öelda, Kuningas Faisali auhind oli samuti rahvusvaheline, kuid päeva lõpuks pole miski selle eksklusiivsuse tõttu nii suur kui Nobeli preemia.

Jah, ma kavatsen avameelselt sõna võtta. Näiteks olen sügavalt häiritud sellest, mis toimub minu endisel kodumaal ja selle suhetes ülejäänud Euroopaga. Ma ei mõista, miks peaks tahtma üks riik astuda selliseid samme, et Liidust lahkuda. See ei pruugi küll ideaalselt töötada, kuid jumala pärast, sa ei hakka seepärast jonnima ja kõnni lihtsalt minema! Sa jääd sinna ja üritad seda paremaks muuta!

_____

Ma ei saa aru, kuidas kellelegi tuleb pähe mõte üritada hoida inimesi vägisi lahkumast ja piirid teiste ees sulgeda. Teadus ei tööta muidugi niimoodi ja see ei tule kellegi kasuks. See on halb nii briti teadusele kui ka teadusele Euroopas ja maailmas laiemalt.

_____

Näiteks kui ma Inglismaal alustasin, oli teaduse struktuur teistsugune. Enamik tudengitest olid inglased, võibolla harva sattus nende sekka mõni šotlane või iirlane, kuid see oli ka enam-vähem kõik. Kui avastasin 1980. aastate keskpaigas, et võin tuua Sheffieldi, mis on talvel küllaltki külm ja pime paik, Medinast ja Madridist kaks inimest, siis oli see minu jaoks puhas maagia. Sa ei tee otsust kodust lahkuda, kui sa ei plaani uues laboratooriumis midagi tõepoolest korda saata.

Avastasin väga vara, et vaatamata minu vanemate kolleegide negatiivsusele ja vingumisele: ''Kas meie enda tudengid pole piisavalt head jne,'' hakkas töö nende loovusest ja päritolust lähtuvate eriliste oskuste ja mõttelaadi mõjul oluliselt kiiremini edasi liikuma.

Ja viimaks, kuidas selgitaksite Teile Nobeli preemia toonud töö olemust targemat sorti 12-aastasele?
Kõigepealt anti see nii minu kui ka mu kaaslaureaatide jaoks aluskeemia eest, milleks oli erinevate molekulide vahelise mehaanilise, füüsilise sideme avastamine. Selleks sobilikke molekule on mitmeid, kuid neist tuntumad on katenaanid.

Avastasime 1980. aastatel, et kasutades erinevate komponentide vahel molekulaarset äratundmist, võime neid kokku tuua märkimisväärse tõhususega. Esimestes eksperimentides ulatus saagis 70 protsendini, mis oli selle aja kohta fenomaalne. Sellest asjast saadik on protsessi muidugi veel lihvitud.

Ent fakt, et komponentide vaheline äratundmisvõime säilib ka pärast sünteesi, annab sulle võimaluse nende nõrkade vastastikmõjudega keemiliselt, elektriliselt või elektrokeemiliselt ''rääkida'' ning neid sisse ja välja lülitada. Võid selle abil luua süsteeme, kus komponendid liiguvad teineteise suhtes sinu tahtmise järgi. Seega taandub avastus minu jaoks kahele tahule: võimalusele valmistada mehaaniliselt lukustuvaid molekule ja liigutada üksikuid komponente skaalal, mis poleks keemiliselt võimalik.

_____

Keemia ja puhas keemia taandub asjade valmistamisele, mõõtmisele ning modelleerimisele. See on midagi, mida Marcellin Berthelot 1860. aastatel keemia südameks pidas, kui ütles, et ''keemia loob omaenda (uurimis)objekte''. See on definitsioon või põhimõte, mille olen seadnud esikohale terve oma karjääri vältel – mulle meeldib lihtsalt asju valmistada ja alles siis välja selgitada, mida need teevad.

_____

Ma ei arva, et preemia taandub võimalikele rakendustele, kuigi oleme ka selles vallas tegutsenud ja ehitame molekulaarseid lüliteid ja masinaid. See on tõenäoliselt paari aastakümne kaugusel, enne kui see realistlikuks muutub. Ben Feringa on kasutanud analoogiat lennukitega ja seda teen ka mina. Kui võtame arvesse, et esimene inimene tõusis õhku umbes saja aasta eest ja praegu on taevas tuhandeid reisilennukeid, siis oleme molekulaarmasinate vallas praegu ilmselt 1950. aastate kandis.

Edinburghis sündinud Illinoisi asuva Northwesterni ülikooli keemiaprofessor Fraser Stoddart pälvis 2016. aasta keemiapreemia koos Ben Feringa ja Jean-Pierre Sauvage'iga ''maailma väikseimate masinate loomise eest''.