Kirjanik valis lugejate meelelahutuseks õnnetu hinge lõputu piinamise, mille lõpetab Anna vabasurma astumisega. Kuulus lugu algab mõttega, et kõik õnnelikud pered on õnnelikud ühtemoodi, aga õnnetud ollakse iga üks omal moel.

See toob mõtted kaasaega. Aeg on küsida, kas Anna lugu olnuks teistsugune, kui tema kaasaegsetel olnuks kasutada sotsiaalmeedia? Meedia, tänu millele muutuvad suhted omamoodi avalikuks demonstratsiooniks. Pigem isegi teatriks, hea elu episoodide seeriaks, sest miks levitada rutiine ja argist igavust, mida keegi ei vaata ega tasusta püstise pöidlaga. Tuttavatega tasub omavahel jagada vahetuseks sobivat kaupa. Kaupa, mille sisuks on tegelikult armastus. Seda ei ole palju, vaid just nii pisikeste killukestena, et andja ei tajugi, mida ta teeb. Ja nii nagu Anna Karenina, januneb Facebooki kasutaja enamasti armastuse järele.

Uut moodi on see, et ühe suure ja enamasti kättesaamatu tundeallika saab asendada nüüd paljude pisikestega. Nii siis januneb sotsiaalmeedias elu episoodidega kaubitseja teiste armastuse terakeste järele. Ja nemad igatsevad tema oma järele. Võibolla oleks õnnetute suhetega Anna olnud Facebooki sadade sõprade laigimassi süleluses õnnelik?

Kui Tolstoi kirjutanuks romaani sotsiaalmeedia ajal, võinuks lugu alata teistmoodi tähelepanekuga – kõik õnnetud paistavad Facebookis ühtemoodi õnnelikud, kuid need, kes on armunud, neid näeb seal harva. Armunud inimesel jagub tähelepanu vaid armastatule ja teda ei huvita enam, mida maailm arvab. Miks peaks õnnelik Anna Karenina jagama kaugetega pildikesi hommikusöögiks alla neelatavast pannkoogist või pargis kohatud kiisust, kui tal on juba kellega seda jagada? Maailm on seal, kus on armsam. Muu enam ei loe!

Suhe ise on kõige mõõdupuu, mitte kellegi harilik ''püstine pöial''. Kõik olulisemad eluga seotud ''staatuse uuendused'' tehakse kallimale. Enamasti kogetaksegi kõike koos, sest eemalolek teeb hellaks ja pigem kasvatab kirge kui soovi veel kellegi teise peale mõtteenergiat kulutada. Ülejäänud maailm ei suuda tähelepanu konkurentsis kaasa rääkida, vähemalt enam mitte! Võibolla hiljem, siis kui suhe peaks katkema.

Armunu ei pea maailmale enam midagi tõestama. Eriti veel seda, kas oled õnnelik. Meres ujuv kala ei näe vett. Janune näeb seda tihi, paraku viirastusena. Nii nagu õnnetu ja osatu näeb õnne seebiooperis ja teiste postitustes. Õnnelik elab selles nagu kala vees. Vahest hetketi end kõrvaltvaatajana õnnelikuna tabades jagab ta seda tänulikult vaid seisundi põhjustajaga.

Ehk lühidalt öeldes armastus rahuldab ängi, mida administreerivad paljud vähema õnnega indiviidid Facebooki abil. Teema on ajatu, nagu 1877. aastal kirjutatud Anna Kareninas ja samas kaasaegne, kuna teema võttis vaagida peamiselt majandusele ja poliitikale pühendunud veebileht BusinessInsider. Lõppude lõpuks tehakse ju äri ja poliitikat õnne nimel ja tihti õnnetute inimeste poolt. Tegelikult tuuakse ärimaailma inimeste tähelepanu alla Brianna Wiesti artikkel veebikeskkonnast Bustle.

Artikkel viitab uuringutele, milles tajuvad Facebookist nädalase pausi pidajad end õnnelikumana ja liigne postitustega tegelemine on märk süvenevast depressioonist, isegi vaimuhäiretest. Samuti on leitud, et väiksem sotsiaalmeedia kasutamine seostub inimestega, kes on üldiselt õnnelikumad. Ja nagu kogu siin esitatud varasem argumentatsioon viitab, asub armunute õnn väljaspool Facebooki.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.