Maakera tekke- ja kujunemisloos on pinnalähedase süsiniku suur hulk olnud suureks mõistatuseks, sest meie planeedi varajases arengujärgus pidi siinne süsinik suure kuumaga kosmosse auruma või hoopis vastupidi, jääma lõksu sügavale Maa tuuma. Seni on enamasti arvatud, et süsiniku, aga ka väävli, lämmastiku ja vesiniku tõid Maale pisut hiljem, kui maakoor oli juba moodustunud, kosmosest alla sadanud meteoorid. Kuid probleem on selles, et meteoriitides on nende elementide vahekorrad teistsugused kui Maal üldiselt.

Houstonis asuva Rice'i ülikooli petroloog ehk kivimiteadlane Rajdeep Dasgupta ja ta kaastöötajad on teinud oma laboris katseid, milles avaldasid hüdraulilise pressiga kivimitele sellist survet, nagu nad tunnevad umbes 400 kilomeetri sügavusel Maa sees või ka väiksemates, Merkuuri-suurustes planeetides tuuma ja vahevöö piiriala kandis. Nende katsete ning katsete põhiste arutluste ja arvutuste alusel kirjutavad teadlased nüüd ajakirjas Nature Geoscience, et just Merkuuri-taoline taevakeha võis Maale eluks vajaliku süsiniku anda.

Kuna Merkuuri-suurune keha on ikka päris suur, siis kokkupõrkel noore Maaga tunginuks tema tuum otse maakera tuuma ning segunenuks sellega, samas kui ta süsinikurikas vahevöö segunenuks maakera vahevööga, mille pinnal hiljem tekkinud maakoorde süsinik samuti jõudis. Edasine on juba evolutsioon.