Ravimiarenduse kõige suurem probleem on, et umbes 40% uutest ravimikandidaatidest kukuvad välja just imendumiskatsetes. Seega on oluline suurendada tõenäosust, et ravim, mida arendatakse, imendub läbi seedetrakti. Selleks me mõõdame membraani läbitavuse ehk imendumise väärtusi laias pH vahemikus, mis esineb ka seedetraktis.

Imendumine seedetraktis on keeruline, kuna seedetraktis esineb väga lai pH vahemik, alates happelisest keskkonnast maos kuni aluselise keskkonnani allpool seedetraktis.

Kuna ravimiarenduses on tihti olukord, et ühendid ei ole kättesaadavad, siis selleks me arendame saadud tulemuste põhjal ka prognoosmudeleid. Prognoosmudelid on mudelid, mida saab kasutada ka ühendite puhul, mida reaalselt veel ei eksisteeri. Seega on võimalik juba väga varases etapis eemaldada ühendid, mida ei ole mõtet edasi arendada uute ravimitena. See ongi minu eesmärk, et leida võimalikult head mudelid, mida oleks võimalik kasutada ravimiarenduses.