Academic Ranking of World Universities (ARWU) ehk laiemalt tuntud kui Shanghai edetabel, QS Univeristy Ranking edetabel ja THE ehk Times Higher Education edetabel – need kolm edetabelit pannakse igal aastal kokku kümnete eriilmeliste kriteeriumide alusel.

Ülikoolidele on see nagu kvaliteedi mõõdupuu, kuid neid paremusjärjestusi on küllalt lihtne väärkasutada, eriti kui neisse suhtuda kriitikavabalt, ning seda tuleb üha sagedamini ja laiahaardelisemalt ette.

Näiteks QSi puhul on üks olulisimaid hindamiskriteeriume maine, mille hindamine omakorda on väga subjektiivne. Maine on jällegi välistudengite küsitluste järgi üks olulisemaid kriteeriume ülikooli valikul.

Sellest lähtuvalt Esitati täna Euroopa suurimal teadusfoorumil ESOF küsimus, kas maailm vajab uusi aluseid, mille alusel ülikoole hinnata?

Ellen Hazelkorn, Iirimaa teadusnõukogu liige ja poliitikakujundaja rääkis, et tarvidus on mõõdikute järele, mis suudaks järjestada ülikoole maailmas, on jätkuvalt olemas. Tarvis on aga küsida, kas need hindamiskriteeriumid mõõdavad tegelikult seda, milline see ülikool on või koolutavad ülikoolid end vastavalt sellele, kuidas edetabelis parem välja näha.

Edetabel kui omaette eesmärk

THE edetabel sedastab, et nende järjestus on 2004. aastast abiks poliitikakujundajatele, tudengitele ja ülikoolidele abimeheks otsuste tegemisel.

“Saada edetabelis järjestatud on olulisem kui mitte saada järjestatud. Seda, kas hindamine on korrekte või mitte, pole sealjuures oluline,” kirjeldas Hazelkorn.

Ülikoolide hindamine on aga oluline osa poliitikakujundamisest riiklikul tasandil, välistudengid vaatavad seda ülikooli valides, iseäranis seeõttu, et ülikoolide riikide rahvusvahelises turunduses kasutatakse seda väga tugevalt ära. Kõrge hindega ülikoolid meelitavad ligi teadlikku karjääri kujundavaid (tipp)teadlasi.

Ülikoolide koolutamine edetabli järgi

See võib mõjutada ja ülikooli sisestruktuuri vastavalt sellele, millise struktuuri alusel hindamisel punkte juurde saada.

Sageli aetakse sassi see, mida edetabelid tegelikult mõõdavad, tõi Hazelkorn välja.

Mida tegelikult me mõõdame, kui võtame ülikooli hindamisel arvesse näiteks tudengite arvu, küsib Hazelkorn. Ta tõi näiteks USA, mille ülikoole on maailma parima 20 ülikooli hulgas üle poole. Selle järgi võiks ju öelda, et tegu on maailma parima ülikooliriigiga.

Kuid nende tippülikoolide tudengite arv on kõigist USA tudengitest ligikaudu 2,5 protsenti. Seega esindavad need vaid tilka meres ning selle järgi ei saa teha järeldusi, või veel vähem kujundada seadusandlust või poliitikat selle järgi kogu riigile.

Arutelu käigus tuli välja näiteks see, et sarnaselt Eestile on ka Ühendkuningiiri ja mitme teise Euroopa riigi ülikoolid tegemas struktuurireforme ning üsna tihti tuuakse täiesti ausalt selle põhjusena välja konkurentsivõime tõstmine ja kommertsialiseerumine.

John Green on alternatiivse edetabeli mudeli eestvedaja. See kannab nime Snowball metrics. Green rõhutab, et ülikoolid peavad tegema turundust, kuid see ei tohi hakata dikteerima ülikooli struktuuri või toimimispõhimõtteid.

“Mõõtmine on teatud punktidest andmete kogumine. Objektiivne mõõtmine tähendab, et neid mõõdetavaid punkte ei mõjutata ainult mõõtmise pärast,” ütles Green.

100 maailma parima ülikooli järjekorras on küll aastate lõikes muutusi, kuid Hazelkorni sõnul ei ole olnud järsud ning üllatusi ei paista ka lähitulevikus. Märgata on aga Aasia, täpsemalt Hiina ülikoolide jõudmist 100 parima hulka.