Michelle Spierings ja Carel ten Cate Leideni ülikoolist tegid katseid viirpapagoidega, aga ka sebra-amadiinidega.

Nad mängisid lindudele mitmesugustes järjestustes ette linnulauluhelide salvestisi ja õpetasid nad nokkima ainult teatavate helide teatava järjestuse puhul.

Näiteks kui kahesugust heli, nimetame neid heli A ja heli B, mängiti ette järjestuses AAB, siis tuli lindudel nokkida, kui aga näiteks järjestuses ABA, siis nokkida ei tohtinud.

Kui linnud olid selle selgeks õppinud, siis lisasid teadlased mängitavate helide sekka uusi, näiteks heli C. Ja siin tulebki nüüd see papagoide abstraktne mõtlemine välja.

Kui viirpapagoi oli harjunud nokkima järjestuse AAB puhul ja talle mängiti ette järjestust CCA, siis nokkis ta samuti. Ta tundub et taipas, et kui kõigepealt kõlab kaks ühesugust heli ja neile järgneb kolmandana üks teistsugune heli, siis see on nokkimise märk.

Sebra-amadiinid aga selliseid järeldusi ei teinud. Nemad jätsid helijärjestuse CCA puhul nokkimata.

Spierings ja ten Cate kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et viirpapagoid paistsid juhinduvat helijada struktuurist, hoolimata konkreetsetest helidest, mille abil see struktuur oli moodustatud.