Tehnoloogia areng on muutnud lepingute sõlmimise meie igapäevase elu tehniliseks osaks. Broneerides hotelli Bookinghouse’i või Airbnb kaudu, tellides taksot Uberi kaudu, ostes kaupa osta.ee platvormilt või tehes muid toiminguid või sisseoste internetilehekülgedelt, on väga lihtne sattuda lepingupooleks, kuid mitte alati ei mõelda sellele, millised on selle õiguslikud tagajärjed või mida üldse tähendab see, kui avaldatakse oma tahet internetis.

Tänapäeval ongi lepingute sõlmimine muutunud pigem impersonaalseks, automatiseeritud toiminguks, kus vahel ka lepingud ise formeeruvad läbi algoritmide või valemite ja kus lõppkokkuvõtteks pannakse lepingutingimuste plokkidest kokku just endale sobiv kokkulepe.

Seetõttu ongi digitaliseerimine õigusteadlaste jaoks huvitav väljakutse, et Rooma õigusest pärinevad tuntud mõisted ja põhimõtted ei pruugi enam väga hästi sobida uutele nähtustele. On see siis asjade internet, kus meil tekivad täiesti uued võimalused õiguskaitsevahendeid kasutada – kus näiteks maksmata jätmisel võivad autouksed ise sulguda –, või targad lepingud või internetiplatvormid, kus me ei teagi täpselt, kelle vastu oma nõudeid esitada.

Õigusteaduse ülesanne on kõige muu kõrval ka uurida, kuidas korrastada meid ümbritsevat keskkonda: millised on need õiguslikud võimalused, et see digitaalkeskkond rahuldaks just neid vajadusi, mis on meie jaoks kõige olulisemad. Kas see peaks toimuma Euroopa Liidu tasemel? Missugune tähendus üldse on veel siseriiklikul õigusel? Või vastupidi – ehk on see väikeriikide jaoks just võimalus pääseda välja õiguslikust perifeeriast? Igal juhul nõuab globaalne ühisturg õigusteadlaselt uusi lahendusi, selgitusi ja lihtsatele küsimustele – kes vastutab, mille eest vastutab ja kuidas – ka võimalikult lihtsaid vastuseid.

Digitaalajastu tarbijaõigustest räägitakse põhjalikumalt täna ja homme Tartus toimuval rahvusvahelisel konverentsil "Euroopa lepinguõigus digitaalajastul" ("European Contract Law in the Digital Age").