Prahas asuva Karli ülikooli teadlased eesotsas Pavel Němeciga uuris kolleegidega uurimuse tarbeks 28 linnuliiki, alates sebraamadiinidest ja kuldnokkadest lõpetades hakkide ning papagoidega. Neuronite tiheduse hindamiseks eemaldas töörühm lindude ajud, lõikas need erinevate ajupiirkondade alusel tükkideks ning immutas neid viimaks lahuses, mis võimaldas ajurakke värviga tähistada ja hõlbustas sellega nende arvu hindamist.

Kuigi lindude ajumaht on enamike imetajate omast väiksem, selgus tööst, et teatud ajupiirkondades pole see koos massiga intelligentsuse hindamiseks kuigi usaldusväärne näitaja. Näiteks pole mitmete papagoide aju pähklist suurem, samas paikneb aga kõrgemate vaimsete võimetega seostuvas eesajus rohkem ajurakke kui sidruniga võrreldava ajuga makaagil.

Samuti selgus uuringust muu hulgas, et kuigi nii kollatutt-kakaduude kui ka leemurite lähisugulaste galaagode ajumass on võrdselt kümme grammi, leidub kakaduude ajus miljardi neuroni asemel neid kaks miljardit. Närilistest oli papagoide ja vareste neuronite tihedus keskmiselt neli korda suurem. Kõige tihedamalt paiknes uuritud lindudest neuroneid ronkade, kaarnate ja vareste ajus, mis on kooskõlas varem nende intelligentsuse kohta tehtud tähelepanekutega.

Laiemalt viitab uurimus autorite sõnul, et suuremate ajude ehitamiseks on mitu erinevat viisi. Seni on valdavalt oletatud, et kaasnevalt ajumahu suurenemisega peab kasvama ka neuronite keskmine suurus, et omavahel saaksid korralikult ühendatud ka üksteisest kaugel asuvad ajupiirkonnad.

Linnuajud demonstreerivad aga, et piisab ka sellest, kui valdav enamik neuroneid jäävad väikeseks ja omandatud vaid oma lähinaabritega, mil kaugemate ühenduste loomiseks tarvilikud mõõtmed on vaid paaril protsendil neuronitest. Töörühm spekuleerib, et imetajatest keskmiselt väiksemad neuronid võivad olla evolutsiooniliselt tingitud lennuks tarvilikust väiksemast kehast.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.