Kristjan Port: kuidas puudutada robotit?
Uudse tehnoloogia abil sünnivad olukorrad, mille jaoks puudub inimesel evolutsioonilise kogemuse kujundatud programm või on selline olemas, aga ei sobi uue olukorraga kokku. Üheks taoliseks on nn õõva org.
See on tunne, mis haarab inimest, kui ta näeb robotit, mis on väga inimese moodi, aga mitte täiesti. Piisab isegi, kui puudutad proteeskätt, mida ei osanud esialgu loomulikust eristada. Kuid niipea kui tunned, et tegemist on tehisliku käeimitatsiooniga, kaasneb sellega tugev võõristustunne. Samas, kui pead puudutama täiesti mehhaanilist proteesi, taolist tunnet ei teki.
Nähtusele andis omal ajal taolise nime robotite uurija Masahiro Mori, osutades kasvavale ebamugavusele, mida tunneme peaaegu inimese moodi masina või robotiga, mille arenguaste asub kusagil mehhaanilise masina ja täielikult inimest meenutava humanoidi vahel. Professor Mori kirjeldas seda nähtust 40 aasta tagasi sujuva üleminekuprotsessina, kuidas inimlik äratundmise suhe objekti kasvab või paraneb, kui tööstusrobotist tehakse inimese sarnasem masin.
Kui seda sarnasust suurendada, kukub meeldivus negativismi ja vastikuse orgu, mida võrreldakse zombi puudutamise tundega. Kui humanoidi veel edasi arendada ja teha sellest väga inimese sarnane nukk nagu Jaapani traditsiooniline Bunraku nukk, hakkab sümpaatia uuesti kasvama ja saavutab maksimumi. Sellist nukku ollakse valmis kallistama, hoolimata sellest, et see ei ela.
Viimasega seoses sobib värskeks näiteks Hong Kongis graafilise disainiga leiba teeniva Ricky Ma pingutus luua hüperrealistlik robot. Poolteist aastat, 50 000 USA dollarit ning Ricky hool ja armastus tõid ilmavalgele Scarlett Johanssoniga väga sarnase roboti. Ricky ise nimetab kätetöö vilja Mark 1 ega taha öelda, keda peaks ujedalt naeratav humanoid esindama. Aga nagu öeldud, seost meelsa näitlejannaga on raske varjata.
Liba-Scarlett ei oska kuigi palju peale naeratamise ja mõne valmisprogrammeeritud kommentaari, kuid seda lähedalt kohanud ajakirjanikud ei võrdle seda või teda zombidega, pigem räägivad nad Scarlettist. Järelikult on tegemist õõva oru paremal kaldal asuva humanoidiga.
Veel ühte uudset olukorda, milles käitub inimese sees olev programm tema enda loodud maailmas imelikult, demonstreeriti Stanfordi ülikooli teadlaste poolt. Ülesanne oli lihtne. Inimesega suhtles robot. See oli tavalise plastmassist roboti moodi ja meenutas inimest vaid üldjoontes liigenditega jalgade, käte ning valjuhääldajatest kõrvadega peaga, milles ilutsevad kaks silma. Peakuju erines inimese omast oluliselt. Ühesõnaga kummastuse vasakul kaldal olev robot, millega on meeldiv suhelda, sest ta püüab küll inimese moodi olla ja rääkida, aga paistab siiski vaid tavalise robotina.
Olukord muutus imelikuks, kui see mehhanistlik tegelane palus vestluse käigus inimesest partnerit, et too puudutaks tema tagumikku. Küsi nüüd ise endalt, mida teeksid, kui igati robotlik robot teeb sinule ettepaneku puudutada käega tema istmikupõske? Sellel hetkel juhtub inimeses midagi vastuolulist. Robot on masin, millel puudub intiimelu ja enamus neist liiguvad ringi ihualasti. See meid ei sega hetkeni, kuni robot esitab palve kontakteeruda tema istmikuga.
Uuringus ütles robot vestlusparterile, et palun sul mõnikord minu keha puudutada ja teinekord osutada kehale näpuga. Sellel hetkel ei tundunud olukord ebamugavana. Ja miks peakski, sest robot on robot. Ometi selgus, et inimesed ei soovinud puudutada ega osutada roboti kehal kõiki paiku. Lisaks selja ja jalgade üleminekukohale oli inimesel ebamugav puudutada roboti ''silmi''.
Uurijad järeldavad, et inimesel ei ole robotiga suhtlemiseks alternatiivset süsteemi kui primitiivne ja sotsiaalne viis, mida on kujundanud elu inimeste ja loomade keskel. Sealt pärit sotsiaalsed tavad takistavad robotiga teatud viisidel suhtlemist. Seni on robotitega suhtlemisel pööratud tähelepanu vestlusele. Käes on aeg arendada robotite puudutamise kombeid.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Portaal