ERR Novaatori toimetusega rääkinud TTÜ majandusteaduskonna doktorant kirjeldas, et möödunud suvel TTÜ majandusteaduskonna doktorantuuri sisseastumisvestlusel paluti tal kinnitada, et hiljem õppima asudes ei soovi ta doktoranditoetust.

Kui ta hiljem siiski õppeinfosüsteemis doktoranditoetuse taotluse tegi, paluti instituudi poolt, et doktorant taotluse tagasi võtaks. Seda ta ka tegi, mistõttu ta täiskoormusel ja nominaalajal õppiva doktorandina toetust ei saagi, ehkki seaduse järgi on tal selleks õigus.

Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) kodulehel seisab, et alates 2013. aasta jaanuarist, kui muutus õppetoetuste ja õppelaenu seadus, „on kõigil doktorantidel, kes on immatrikuleeritud alates 1.01.2012 õigus saada doktoranditoetust, kui ta õpib täiskoormusel, ei ole ületanud õppekava nominaalkestust ja on läbinud atesteerimise (va esimese aasta doktorandid).“ Viimasena mainitud erand esimese aasta doktorantide kohta tähendab, et nemad ei pea doktoranditoetuse saamiseks olema atesteerimist läbinud ning neil on õigus toetusele.

Miks soovitas TTÜ doktorandil toetust mitte taotleda?

TTÜ teadusprorektor professor Renno Veinthal selgitas: “Kui majandusteaduskonnas sellist praktikat on viljeldud, on see taunimisväärne. Siiski tuleb meelde tuletada, et „õigus saada doktoranditoetust“ on õigus, mitte ülikooli absoluutne kohustus maksta seda toetust kõikidele sõltumata sooviavalduse olemasolust või puudumisest. Üliõpilasel on ka õigus doktoranditoetust mitte taotleda.”

Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) kõrghariduse osakonna asejuhataja Sigrid Vaher selgitas, et ülikoolid ei või toetuse maksmisel erandeid teha, kui taotleja vastab seaduses toodud tingimustele.

“Ülikool ei saa kohustada doktoranti loobuma oma seaduslikest õigustest,” ütles Vaher.

Renno Veinthal vastas, et rektoraat on teadlik juhtumistest, kus doktoranti on mõjutatud stipendiumist loobuma ka teistes teaduskondades.

“Nagu varem öeldud, on see kahetsusväärne ning doktoriõppesse vastuvõtu korda on meil kavas muuta. Loodetavasti välistab see sarnaste olukordade tekke tulevikus,” sedastas Renno Veinthal.

Veinthal selgitas, et taolist soovitust toetusest loobuda on kasutatud nende doktorantide puhul, kelle põhitöökoht on väljaspool TTÜd ning kes saavad sissetuleku sellelt töökohalt.

“Seetõttu võib inimlikult mõista juhendajate ja instituutide majandusseisu eest vastutajate meelehärmi, kui mõni kõrget töötasu saav ettevõtte juhatuse liige või avaliku sektori esindaja kasutab oma seadusjärgset õigust doktoranditoetuse saamiseks. Loomulikult ei vabasta see ülikooli kohustusest seadust järgida,” ütles Veinthal.

See tähendab, et toetust peavad saama kõik täiskoormusel ja nominaalajal õppivad doktorandid, kes on läbinud atesteerimise.

Seega peaks iga neile tingimustele vastav doktorant saama iga kuu kätte 422 euro suuruse toetuse. Kui varem oli doktoranditoetus stipendium ehk selle pealt ei makstud makse, siis möödunud aastast maksab ministeerium õppetoetuselt ka sotsiaalmaksu.

Kui 2015. aastal võtsid Eesti ülikoolid vastu 370 doktoranti, siis igaühe jaoks on riik eraldanud 422 eurot kuus, millele lisanduvad maksud maksab ministeerium. Lihtsalt öeldes on riik andnud iga kuu iga doktorandi tarvis ülikoolile 422 eurot. Aastas teeb see 5064 eurot doktorandi kohta. 2015. aasta sügissemestril oli Eesti ülikoolides 1208 täiskoormusel ja nominaalajal õppivat doktoranti.

Ministeerium eraldab raha tulemuslepingus kokku lepitud tingimustel ning see, kui doktorant jätab raha taotlemata, ei muuda riigi poolt ülikoolile antavat rahasummat.

Miks raha maksmata jääb?

Renno Veinthali sõnul jääb sellisel puhul doktoranditoetusteks eraldatud raha ülikooli reservi. “Selle reservi kasutamise osas on seni hoitud väga konservatiivset joont. Plaan on alates sellest kevadest operatiivselt need doktoranditoetuse vahendid, millele taotlust ei laekunud või mis jäid kasutamata doktorandi eksmatrikuleerimise tõttu, suunata samal doktoriõppekaval õppivatele doktorantidele ja vähendada seeläbi doktorandi koduinstituudi vahetut finantskoormust.”

Tartu ülikooli doktoriõppe peaspetsialist Reet Marits rääkis, et doktoranditoetus, mida välja ei maksta, jääb toetuste fondi ning makstakse välja mõnele teisele doktorandile, kellel on õigus saada toetust.

“Doktorantidel on õigus võtta akadeemilisi puhkusi. Seega kui doktorant läheb akadeemilisele puhkusele, kasutatakse vastatavat raha, et maksta doktoranditoetust mõnele akadeemiliselt puhkuselt tulnud doktorandile.”

Reet Marits kinnitas, et TÜs saavad doktoranditoetust kõik täiskoormusel ja nominaalajal õppivad doktorandid. Sama kinnitas ka Tallinna ülikooli teadusprorektor Katrin Niglas.

Toetust ei saa juhul kui tudeng on akadeemilisel puhkusel, tal puudub Eestis pikaajalise elaniku elamisluba või saab ta õppimiseks toetust rahvusvaheliselt või valitsustevaheliselt organisatsioonilt või koostööprogrammi esinduselt.

“Samas on sellised doktorandid erand, mitte reegel. Selle õppeaasta toetuste maksmise statistika põhjal on meil kaks doktoranti, kes ei vasta toetuse saamise tingimustele, kuna neil puudub elamisluba ja kaks doktoranti ei ole esitanud avaldust toetuse saamiseks,” rääkis Katrin Niglas TLÜ kohta.

Samadel eelmainitud välistavatel põhjustel ei saa toetust ka osa TTÜ doktorante. Tänase seisuga on TTÜs täiskoormusel nominaalajaga ja mitte akadeemilisel puhkusel olevaid doktorante 368. Doktoranditoetus on määratud 273 doktorandile.

Miks on rohkem doktorante kui kohti?

Ministeeriumi ja ülikooli vahelises tulemuslepingus lepitakse kokku moodustatavate õppekohtade miinimumarv ja sellest lähtub ka riigi finantseeritud doktoranditoetuse maht. Ülikool võib aga avada rohkem kohti kui tulemuslepingus kirjas.

Ja nii ongi TTÜ võtnud doktoriõppesse igal aastal ligikaudu 30 protsenti enam soovijaid, kui on kirjas tulemuslepingus. Nende õppekohtade rahastamiseks on tulnud leida võimalus maksta doktoranditoetust muudest vahenditest, selgitas Renno Veinthal.

Tartu ülikoolis kinnitab avatavate doktoriõppe õppekohtade ülempiiri senat. Ülempiir tähendab, et ülikool võib võtta vastu rohkem doktorante kui tulemuslepingu miinimumarv.

Sama moodi käib see Tallinna ülikoolis. “Tallinna ülikool on viimastel aastatel loonud täiendavalt 14 kohta doktoriõppe jätkusuutlikkuse tagamiseks, mis jagatakse samadel alustel kui riiklikud kohad,” selgitas Niglas, kelle kinnitusel saavad kõik lisakohtadel olevad doktorandid toetust samadel alustel.

Nii TÜ kui teiste ülikoolide puhul tähendab see, et kui näiteks instituut soovib võtta vastu mõne doktorandi rohkem kui tulemuslepingus ette nähtud, peab olema tagatud, et doktorandil on juhendaja ning on olemas ka vahendid, millest maksta toetust.

Sigrid Vaher HTMist selgitas, et ülikoolidel on tõesti võimalik võtta vastu ka rohkem doktorante, et korvata suurt väljalangevust. Kuid seda tohib teha vaid tingimusel, et kõik vastu võetud ja tingimustele vastavad doktorandid ka saavad toetust.

“Seega ei ole ülikoolil õigust jätta doktoranditoetusest ilma doktoranti, kes vastab seaduse kohaselt doktoranditoetuse saamise nõuetele,” sedastas Sigrid Vaher.