Uuringut juhtinud Eesti maaülikooli kalateadlase Anti Vasemägi sõnul on see uuring üks esimesi sellelaadseid kogu maailmas, sest see ühendab eksperimentaalse ökoloogia ja genoomika teadusvaldkondi.

Kasvanduses jäävad ellu agressiivsed

”Viimase 15 aasta jooksul on avaldatud arvukalt uurimistöid kalade kasvu ja haigustundlikkuse geneetilise kaardistamise kohta, kuid nende tunnuste molekulaargeneetilist tagapõhja looduslikes tingimustes pole siiani uuritud,” rääkis Vasemägi.

Teadlase sõnul on kasvu mõjutavate geenide ja keskkonna vahelised vastastikmõjud tõenäoliselt tingitud toidubaasi ja asustustiheduse erinevustest. Ta lisas, et kui väikeses basseinis tagab noorkala kiire kasvu see, kui hästi suudab ta kunstlikku toitu omastada ning kui agressiivne ta on, siis looduses on suurema tähtsusega optimaalne energiakulu vastavalt sellele, kui lihtsasti on toit kättesaadav, ning kuidas suudab kala end sobival territooriumil kehtestada.

Lõhe ja forell on tänuväärsed uurimisobjektid

Vasemägi sõnul on geenide ja keskkonna vahelisi mõjusid põhjalikult uuritud laboratoorsetel mudelorganismidel.

”Erinevalt äädikakärbsest on lõhe ja forell väga sobivad liigid geenide mõju hindamiseks looduses, kuna ühe emaskala marja kunstlikul viljastamisel on võimalik saada mitmeid tuhandeid järglasi ning pärast asustamist on võimalik kalu uuesti kinni püüda.”

Vasemägi lisas, et uuringu tulemused näitavad ilmekalt keskkonna olulist rolli komplekssete ehk mitmete geenide mõjutatud tunnuste avaldumisel.

Töö tulemusi kirjeldav teadusartikkel ilmus tänavu jaanuaris ajakirjas Functional Ecology.