Või mis juhtub näiteks inimesega, kes tuleb gümnaasiumihariduseta ülikooli, kuid langeb sealt välja? Nii pole tal kesk- ega bakalaureuseharidust.

„Sellel seadusemuudatusel praktiliselt puudub vajaduste ja mõju analüüs. Kui palju on selliseid inimesi – 10, 100, 1000 – kes ei suuda või ei saa niivõrd mõjuvatel põhjustel keskharidust omandada, et nende jaoks tuleb luua ja üleval pidada hästi kallis õppetasemete vahelise VÕTA süsteem?“ küsib Siret Rutiku, Tartu ülikooli õppeosakonna juhataja.

Rutiku toob välja, et näiteks pole teada, kuidas see mõjutab keskhariduse lõpetamise osakaalu või kas see devalveerib keskharidust. „Pole mõtet lõpueksamitega pingutada, hiljem saab VÕTAga ülikooli,“ illustreerib Rutiku.

Kes peaks hindama kogemust?

Hiljutistes aruteludes on jutuks olnud võimalus, et varasemat töökogemust hakkaks ülikoolide asemel hindama mõni eraldiseisev asutus. Mis asutus see olla võiks ja milline oleks sellisel juhul ülikooli roll otsustusprotsessis, küsisime ülikoolidelt ja ministeeriumilt.

Hindamist on võimalik korraldada mitmel viisil – kas eraldiseisva agentuuri loomise kaudu, mõne senise struktuuriüksuse ülesannete laiendamisega või siis ka nii, et õppeasutused ise hindavad isiku teadmisi ja oskusi, selgitab Sille Uusna, haridusministeeriumi haridusseadustiku juht.

„Erinevates riikides on kasutatud erinevaid võimalusi. Kui haridusseaduses pakutud põhimõte heaks kiidetakse, saab juba rakendusaktide muutmise ettevalmistustele asuda ja selle käigus ka otsustada, milline variant meie olude jaoks sobivaim on.“

Tema sõnul on kõrgkoolid toetanud enam varianti, et õppija teadmiste ja oskuste hindamisega tegeleks eraldiseisev hindamisasutus. „Olenemata sellest, kes hindamisotsuse teeb, jääb ülikooli rolliks otsustada, kes vastu võetakse. Seega ülikooli roll jääb endiselt oluliseks.“

Tallinna ülikooli õppekorralduse peaspetsialist Mari-Liis Lind aga ütleb, et kui rääkida lihtsalt töökogemuse arvestamisest ülikoolis õppekava täitmisel, siis Tallinna ülikoolil on olemas kogemus hindamisel ja protseduurid välja töötatud.

„Seega otseselt ei näe vajadust, et hindamine peaks ülikoolist välja liikuma.“

Tartu ülikooli õppeosakonna juhataja Siret Rutiku aga ütleb: „Ei ole üht ja õiget vastust küsimusele, milline see asutus võiks olla.“ Tema hinnangul võiks selleks sobida varasem riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, praegune SA Innove. Innove kaasab riigieksamite väljatöötamisse ka ülikoolide eksperte ning seetõttu on selles asutuses koos HTM-iga olemas vajalik teadmine, kuidas hinnata vastavust keskharidustaseme nõuetele.

„Ülikoolides sellist kompetentsi ei ole ega peagi olema,“ märgib Rutiku. „Kui ülikoolid peaksid hakkama seda kompetentsi ise looma, siis on see väga kallis tegevus ja tekib küsimus sellise dubleeriva hindamiskompetentsi loomise otstarbekuses Eesti maksumaksja seisukohast.“

Süsteemi loomise ja ülalpidamise osas toob Rutiku välja, et see võib vähendada lõpetajate osakaalu ning lisaks on süsteem põhjendamatult kallis. Sama tõid välja ka ülikoolid, kui muudatusi tutvustati.

Süsteemi kalliduse all peab Rutiku silmas, et kui ülikooli kohustatakse seadusega sellise võimaluse pakkumiseks, siis ülikool peab looma vastavad korrad, koolitama töötajad, nägema ette protseduurid ja tegema hindamised ka siis, kui seda võimalust taotleb üks inimene aastas, kusjuures ilma igasuguse garantiita, et tema taotlus rahuldatakse.

Tallinna ülikoolis on juba õppinud keskhariduseta tudengeid 

Mari-Liis Lind räägib, et Tallinna ülikoolis on teada juhtumeid, kus keskhariduseta inimene on avatud tasemeõppe kaudu osalenud bakalaureuseastme ainetes ning läbinud õppekava edukalt väga suures mahus. 
„Kuid bakalaureusekraadi ta ei saa, kuna puudub keskharidus,“ lisab Lind. Oluline on see, et isik tõendab, et tal on eelnevale haridustasemele/-astmele vastavad teadmised olemas ning ta on võimeline hakkama saama järgmisel õppeastmel/-tasemel. 
„Puhtalt töökogemuse arvestamise osas õppekava täitmisel ei näe me probleemi. Kui selle hindamine jääb ülikooli, siis eelneva haridusastme või haridustaseme hindamine võiks vähemalt esialgu toimuda kuskil keskses eraldiseisvas asutuses,“ leiab Lind.

Reaalsus – rakendada aastal 2019?

Ministeerium on muudatuste rakendumise ajaks välja käinud aasta 2019. Kui reaalne on, et need rakenduvad aastaks 2019?

Sille Uusna selgitab, et muudatuste jõustumine sõltub sellest, millal jõustub haridusseadus. Eelnõus on seaduse jõustumise kuupäevaks 1. jaanuar 2017. „Oleme arvestanud, et vähemalt kaks ja pool aastat pärast seaduses põhimõtte heakskiitmist peame arvestama rakendusaktides hindamist puudutavate regulatsioonide kohandamiseks, sh hindamismenetluse läbiviija otsustamiseks. Kui seaduse jõustumise aeg edasi nihkub, nihkub vastavalt ka VÕTAt puudutava muudatuse jõustumise aeg.“

Siret Rutiku ja Mari-Liis Lind on äraootaval seisukohal: kõik sõltub suhtlusest haridusministeeriumiga ja sellest, kui hästi protsess tervikuna läbi mõeldakse ning kui palju võetakse kuulda kõrgkoolide ettepanekuid.