Kristlus on sõna, mida tegelikult tuleks kasutada mitmuses – nii nagu ka islam, hinduism, budism jne. – erinevused eri koolkondade ja suundade vahel on tähelepanuväärsed. Kui me arvestame veel kahe tuhande aasta pikkuse ajalooga, siis mitmekesisus mitmekordistub. Aga siiski on võimalik küsida, mida kristlus peaks oma varasalvest esile tooma nüüd ja praegu.

Kristluse sõnum ei saa olla vastus küsimusele, mida keegi ei küsi. Ega ei saa see olla ka mõne teise ajastu küsimus või sõnum. Pigemini saab kristlus esitada sekulaarsele lääne kultuurile küsimuse: “Millist müüti me elame? Teiste sõnadega, mis on see elujuhis või muster, mille toimivuses me enamasti ei kahtle ja mida meile propageeritakse 24/7 kõikvõimalike kanalite kaudu?“

Sellele müüdile võib ka panna nime: lunastava vägivalla müüt, mida toetavad nii parampoolsed kui vasakpoolsed, intellektuaalid ja poliitikud, maarahvas ja linnarahvas, kristlased ja ateistid. Usk vägivalda on kaasaegse maailma religioon, mis nõuab oma teenritelt kuulekust surmani. Vägivald on nii edukas müüdina just seetõttu, et see ei näi üldse müütilisena.

Vastupidi, see näib kuuluvat reaalsuse olemuse juurde, see näib vältimatuna, ja ainsana võimelisena tagama rahu. Vägivalla juured on sügaval meie evolutsioonilises ja kultuurilises ajaloos, ja pole ime, et Jeesuse kutset armastada oma vaenlast on peetud idealistlikuks – seda enam seetõttu, et ka kristlased on olnud ja on tänini kiired haarama mõõka või püssi.

Praegusaja küsimus võiks olla: “Kuidas mina, loomult vägivaldne, saan armastada oma vaenlast? Teda, kes ei ole üldse armastusväärne, kes on teistsugune ja hirmutav.” Last või armsamat oskame me kõik armastada, aga Jeesuse radikaalne kujutlus võrdse kohtlemise Jumalast, kes laseb vihmal sadada nii õigete kui ülekohtuste peale, ootab ikka veel järgijaid.