Mõnede linnuliikide puhul on ilmselge, mida emased isastelt ootavad. Headele geenidele võib viidata värvikirev kurgualune või majesteetlik saba. Teistel juhtudel on määravaks meelepärane käitumine – näiteks kindlal viisil laulmine ja trillerdamine. Sebraamadiinide puhul näib olevat aga igal linnul oma kindel eelistus. Üks ja sama isane võib erinevaid emaseid võluda püüdes jõuda erinevale tulemusele.

Tähelepaneku põhjuste leidmiseks tegid Saksamaal asuva Max Plancki ornitoloogia instituudi teadlased katseid 160 linnuga, kellel lasti esmalt ühises aedikus valida endale meelepärane partner. Moodustunud paarid viidi eraldi paiknevatesse väiksematesse puuridesse. Pooled linnud said valitud partneri seltskonda nautida kaks kuud. Seejärel pandi nad juhuslikult kokku mõne teise vastassoo esindajaga. Parema valiku puudumise tõttu lõppes seegi viimaks ühiste järglaste saamisega.

Peagi märkas Malika Ihle aga kolleegidega, et võrreldes iseseisvalt paare moodustunud lindudega oli sunniviisil moodustatud paaride munadest viljastatud vaid kolmandik. Märkimisväärne vahe ilmnes ka koorunud tibude üleskasvatamisel. Sundpaaride puhul oli tibude suremus kolmandiku võrra kõrgem.

Ihle üritas lisaks välja selgitada, kui suur roll oli selles käitumisel ja geneetilistel mittesobivusel. Kuna munade vahetamisel erilist vahet ei nähtud, järeldab töörühm, et partneri valimisel ja edasisel tibude heaolu tagamisel oli peamiseks teguriks käitumine ja iseloomude sobivus. Uurimus rõhutab autorite sõnul, et vähemalt sebraamadiinide puhul on meelepärase partneri valimine äärmiselt oluline ning välimus on suhteline, mitte absoluutne kontseptsioon

Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE.