Granaatõun Türgist, datlid Iraanist, magus tamarind Taimaalt, külmutatud jõhvikad Lätist, rambutanid Vietnamist, cherimoya'd Hispaaniast ja litšid Madagaskarilt – see on vaid väike "Osoonile" silma jäänud valikust supermarketi puuviljaletil. Globaliseerunud maailmas ei lepita enam ammu kodumaisega. Toidu liikumise logistiline ahel on hästi välja kujunenud ja nii saavad ka põhjamaised rahvad lõunamaise puuvilja lihtsalt ja odavalt kätte.

Võtame näiteks Costa Ricast tulnud banaanid. Need on läbinud ligikaudu 10 000 kilomeetrit. Eestis hulgilattu jõudes kontrollitakse viljade kvaliteeti, temperatuuri, ning kui kõik on korras, saadetakse edasi poodidesse. Banaan peab olema veidi rohekas enne poodi jõudmist. Kui ta aga asub Costa Ricast teele, on ta veel täiesti toores ja roheline.

Rimi puu- ja köögivilja kategooriagrupi juht Elis Ehrbach rääkis, et banaanid pakendatakse asukohamaal selliselt, et nende valmimine n-ö uinutatakse. Nii säilivad viljad paarinädalasel merereisil paremini. Seejärel lähevad rohelised banaanid 3-5 päevaks küpsetaja juurde ehk sõna otseses mõttes veedavad aega küpsetusahjudes. Siis on viljad juba valmis hulgiladudesse, sealt edasi poodidesse saatmiseks.

Elis Ehrbachi sõnul on märgata, et Eesti inimesed söövad vähem kohalikku juurvilja ning ostavad rohkem puuvilju. "Tavapärane kartuli ja porgandi tarbimine on jäänud pisut väiksemaks." Eriline hitt-toode on avokaado, mille müük tõuseb iga aastaga poole võrra. See tuleb eestlaste toidulauale Hispaaniast.

Üha kasvava rahvastiku nõudlus värske puu- ja juurvilja, aga ka muude toiduainete järele, tähendab üha laienevat põllu- ja karjamaa pinda, mis omakorda tähendab koormust loodusele. Võtame näiteks täitsa tavalised 8-viljahelbed, milles on kaera-, nisu-, odra-, rukki-, hirsihelbeid, linaseemneid, kaerakliisid, nisukliisid, tatra- ja riisihelbeid. Need tulevad üle ilma kokku. Helbed tulevad Baltikumi ja Soome põldudelt. Hirss, tatar ja riis leiavad tee siia kaugemalt: Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Kasahstanist. Euroopa suurim riisikasvataja on Itaalia, kuid näiteks Eesti teraviljatootja Veski Mati pakendab ka sushiriisi, mis on pärit hoopis USAst. Metsik ja punane riis tulevad Venezuelast ja Uruguayst.

Kuidas tarbida toitu aga nii, et sellega seotud ökoloogiline jalajälg oleks väiksem? Võimalus on vähendada toidu transpordist tingitud keskkonnakahju ehk osta toitu, mis kasvatatud Eestis. Selleks võib juur- ja puuviljad ise kasvatada, ehkki see võib osutuda mitte eriti tulusaks ega sugugi odavaks. Teine võimalus on osta toit kohalikelt väiketalunikelt, kes turustavad toitu O.T.T.-i ehk võrgustiku otse tootjalt tarbijale vahendusel.

Nende tootjate puhul on teada, millisest veskist tuleb jahu, kus põllul on kasvanud mullalõhnalised porgandid või ka eksootilisena näiv spargel ning Eesti viinamarjad, melonid ja arbuusid. Portaali Maakaup.ee juhataja Kristina Täht soovitab hästi järele mõelda, mida saavad inimesed 7000 kilomeetri kauguselt toodud ja nädalaid varem pooltoorena ära korjatud eksootilistest viljadest.