Kõik algab aga kliimasoojenemise mõjust putukate elutsüklile. Kui väga külmasid talvesid on vähem, niiskust rohkem ning soe periood aastast on pikem, mõjutab see siinsete putukate populatsioone.

Eesti maaülikooli dotsent metsaentomoloog Kaljo Voolma selgitab, et need putukad, kes meil siin elavad, on kohastunud külmade talvedega. "Külma talve elavad nad isegi paremini üle, kui talvituvad pinnases ning paks lumekiht on peal. Seal kulgeb nende puhkeseisund tavaliselt normaalselt," selgitas Voolma. Soe talv võib neile aga vastupidiselt hoopis halvemini mõjuda – puhkeseisund pole nii sügav, putukad hingavad rohkem ja kulutavad energiat. Kevadiseks paljunemise ajaks on nad seetõttu nõrgemad, mis hakkabki mõjutama putukate arvukust.

Kaljo Voolma räägib aga ka kliimasoojenemise mõjust teise nurga alt. Soojem kliima muudab Eesti metsad soodsamaks elupaigaks ka neile putukatele, kes muidu elasid Euroopas lõuna pool. Viimase 15-20 aasta jooksul on teadlased täheldanud, et liigid, keda muidu esines Kesk-Euroopas, meil aga väga vähe, on muutunud siin arvukamaks ning pidevalt tuleb juurde uusi liike. "See on kliimasoojenemise mõju," märkis Voolma. Sagedamini hakkab esinema hulgisigimisi ning selle mõju on üha selgemini näha ka puudel – hulgisigivad kahjurid põhjustavad metsadele olulist majanduslikku kahju.

Voolma tõi näiteks nõmme-võrgendivaablase (Acantholyda posticalis), kelle esimene kahjustuskolle registreeriti Eestis esimest korda 2008. aastal. Praegu paljuneb ta aga Saaremaal väga arvukalt. Põhjused, miks nõmme-võrgendivaablane sedavõrd kiiresti paljuneb, vajavad alles uurimist.

Nõmme-võrgendivaablase (Acantholyda posticalis) kahjustatud männik. Foto: Kaljo Voolma

Nõmme-võrgendivaablane on okkatoiduline putukas, kes sööb männid raagu. Saaremaal on see putukas kahjustanud üle 800 hektari metsa.

Nõmme-võrgendivaablase (Acantholyda posticalis) vastsed mullas ja valmik männi tüvel. Fotod: Kaljo Voolma

Soojem kliima sobib paremini ka üraskitele. Eesti metsades kõige tavalisemal üraskiliigil kuuse-kooreüraskil (Ips typographus) areneb põhjamaistes oludes tavaliselt üks põlvkond aastas. Viimastel aastatel on kooreürask aga andnud kaks põlvkonda aastas. "See tähendab, et tema paljunemine on palju kiirem ja kahju, mida ta ühe aastaga suudab teha, suureneb mitu korda," selgitas Voolma.

Kuuse-kooreüraski (Ips typographus) käigumuster kuuse koore all. Foto: Kaljo Voolma

Ümber tuleb hinnata ka pargipuude valik – mitmed Eesti parkides ja linnahaljastuses tavapärased puuliigid kaotavad oma ilu just uute putukaliikide kahjutöö tõttu. Kaljo Voolma toob näiteks hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella), kes muudab kastanilehed juba suve keskpaigaks pruuniks.

Hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella) kahjustus lehtedel. Foto: Kaljo Voolma

Keerukoi liblikad avastati Eestis esimest korda 2007. aastal. Nüüd on neid aga palju nii Lõuna-Eestis kui ka Tallinnas. See liblikaröövik kaevandab lehtedes, mis teebki kastanilehed laiguliseks ning paneb need enneaegselt maha varisema.

See on lõuna poolt tulnud liik. "Mõni aeg tagasi käisid kolleegid Poolast, Krakovist ja pildistasid meie rohelisi kastanilehti nagu suurt haruldust, mida neil enam näha ei olnud. Nüüd aga ei ole ka enam meil ilusaid rohelisi kastanilehti suvel näha – need on keerukoi tõttu kõik pruunilaigulised," kirjeldab Voolma. Kesk-Euroopas on see pilt aga juba ammu tavaline. Levima hakkas hobukastani-keerukoi Vahemere äärest ning paarikümne aastaga on ta jõudnud siia ning ka Soome ja Rootsi.

Hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella) liblikad liimpüünises. Foto: Kaljo Voolma

Keerukoile sarnaselt kaevandab Eesti pargipuudel, täpsemalt pärna lehtedes teine lõuna ja ida poolt pärit pisiliblikate hulka kuuluv võõrliik – Phyllonorycter issikii. Tema levik on küll veidi aeglasem kui hobukastani-keerukoil, kuid iga aastaga kasvab temagi arvukus. Pärn on Eesti parkides kõige sagedamini esinev puu ning kui need on südasuvel juba kaetud pruunide lehtedega või suisa raagus, rikub see linnapilti tublisti. Lõuna-Venemaal, näiteks Voronežis, võib Voolma sõnul sellist pilti suviti juba praegu näha.

Hõbepajudel levib aasta-aastalt üha arvukamalt paju-võrgendikoi (Yponomeuta rorella). Tema tavapärane elukoht on Lõuna-Venemaal, aga esineb ka Lõuna-Prantsusmaal. Meile on võrgendikoi ilmunud massiliselt viimase nelja-viie aastaga. "Emajõe-äärsed hõbepajud on suuri võrgendipesasid täis."

Paju-võrgendikoi (Yponomeuta rorella) võrgendipesad hõbepajul Tartus. Foto: Kaljo Voolma

Viimastel aastatel on uusi ja hulgisigivaid putukaliike registreeritud ka haaval, kasel, saarel, tammel ning teistel metsa- ja pargipuudel.

Kas kahjuritõrje aitaks?

Kaljo Voolma sõnul katsetati keemilist kahjuritõrjet 1950. aastatel Tallinnas Kadrioru pargis, et vabaneda tammemähkurist (Tortrix viridana). Sellist mürgitamist enam muidugi ei tehta ning suurte metsamassiivide puhul poleks see otstarbekas ega mõeldav.

Siiski on mürgitamisele ka alternatiive. Näiteks feromonpüünised, mis meelitavad putukaid ligi ja nii saab koguda kahjurid kokku ning selliselt tõrjet teha. Voolma sõnul on Saksamaal kahjuritõrje võetud ette loodusõpetuse tunni osana: lapsed riputavad parkidesse püüniseid hobukastani-keerukoi püüdmiseks, et sellega nende arvukust veidi vähendada ja hoida kastaneid rohelistena.

Tulu on sel ka – see aitab juba lapsepõlves looduse vastu huvi ärgitada, putukate elu ja tegevusega kurssi viia. "Ja mõningal määral ta ehk aitab ka putukate arvukust vähendada," ütles Voolma. Ka Tartus Eesti maaülikooli peahoone läheduses on paar suve olnud üleval keerukoide püünised. Möödunud suvel sattus ühte püünisesse ligikaudu 15 000 liblikat. "See kahtlemata vähendab nende arvukust ja kui sügisel ka veel lehed hoolikalt kokku riisuda, sest ta talvitub mahavarisenud lehtede kõdus, saab ka sellega nende arvukust vähendada," räägib Voolma, ehkki päris välja "juurida" ei ole hobukastani-keerukoid enam võimalik.

Mõju ja kohandumine

Üldistades võib öelda, et soojem kliima loob soodsamad elutingimused mitmetele putukaliikidele, kes kahjustavad metsa- ja pargipuid. Kui metsas olev puit hakkab selle tulemusena kuivama ja väärtust kaotama, tuleb nii mõnigi asi metsamajandamises ümber hinnata.

Metsamajandamise seisukohast tuleb mõne kahjuri hulgisigimise korral kiirelt tegutseda: tuleb otsustada, kui ulatuslikud on kahjud ning kas mets tuleks realiseerida kohe või annab sellega oodata aasta-paar.

Kliimasoojenemine pole aga sugugi ainus tegur. Erinevatel kahjuritel ning haigustel pole kunagi olnud nii soodsat võimalust reisida ühest maakera paigast teise transpordiga. Kahjurid ning haigused levivad näiteks puidu tarnimisega ühest riigist teise. Piisab vaid putukast-paarist, kes autokoormas teise riiki lendab ning sobivad elu- ja sigimistingimused leiab.

Kliimasoojenemisest rääkides vaadatakse ühelt poolt, kuidas saaks selle mõju leevendada – näiteks vähendada inimtegevuse mõju kliimamuutustele. Teiselt poolt aga tõdetakse, et mõnd aspekti polegi inimene võimeline muutma, mis omakorda tähendab, et tuleb kohanduda muutuvate tingimustega.

"Me ei saa ju kliimamuutust ära hoida – kliima muutub omasoodu ja see sõltub inimesest üsna vähe. Kliima on kogu aeg muutunud ja seda muutust täielikult ära hoida ei saa. Me peame kahtlemata kohanema nende oludega, ka selle osas, mis metsa puudutab," leiab Voolma. Metsa ja metsaputukate seisukohalt tähendab see, et uute liikide levikul ja sigimisel tuleb silm peal hoida ja selle järgi korraldada oma tegevus.

See võib tähendada, et vajadusel tuleb olla ka valmis kiiremini metsa maha võtma. Samuti saab muutunud oludega kohaneda nii, et istutada selliseid liike, mis on kahjustuste ja haiguste suhtes vastupidavamad. Seda tuleb arvestada nii metsades kui parkides.