X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Hitchcocki lühifilm suutis mehe teadvusel olekut tõestada

Alfred Hitchcock 1972. aastal.
Alfred Hitchcock 1972. aastal. Autor/allikas: AP/Scanpix

Ajuteadlased on suutnud arstide hinnangul rohkem kui 16 aastat vegetatiivses seisundis viibinud patsiendile Alfred Hitchcocki lühifilmi näidates demonstreerida, et tema ajuaktiivsus sarnaneb tervete inimeste omale. Leid vihjab, et teadvustatavad kogemused tuginevad sarnastele aluselementidele, isegi kui see väliselt välja ei paista.

Küsimusele, kas inimene on teadvusel, on patsiendi poolt tehtavate kehaliste liigutuste või suuliste häälitsusteta äärmiselt raske usaldusväärselt vastata. Seda isegi kuvameetoditega, mis võimaldavad inimeste aju aktiivsust jälgida. Üheks lahenduseks on paluda näiliselt vegetatiivses seisundis viibivatel patsientidel kujutada end tennist mängimas või jalgrattaga sõitmas ja jälgida, kuidas aju sellele reageerib.

Samas eeldab see, et nad suudavad palvet mõista, mis ei pruugi raskemate ajukahjustuste korral sugugi kindel olla. Kanadas asuva Lääne-Ontario ülikooli ja USAs asuva Westerni ülikooli teadlased eesotsas Lorina Naciga otsustasid appi võtta videopildi, mille jälgimine nõuab väiksemat pingutust, kui sõnalise teabe töötlemine ja sellest aru saamine.

Naci valis kolleegidega näidatavaks klipiks Alfred Hitchcocki lühifilmi „Pauh! Sa oled surnud“, kus viieaastane jõmpsikas onu laetud revolvrit mängupüssiks peab ja sellega naabruskonnas elavate inimeste tulistamist jäljendama hakkab. Järjest kasvava pingega linateos päädib peaaegu teenija tapmisega.

Filmi mõju uurimiseks näitas töörühm seda tosinale tervele vabatahtlikule. Ajutegevuse jälgimisel leiti, et kõrgemate kognitiivsete funktsioonidega seostatavad otsmiku- ja kiirusagara neuronid hakkasid rohkem ühes taktis laenglema. Samuti lõid loikvele meelte kaudu saabuva teabe töötlemises osalevad ajuosad.

Sama linateost näidati ka 20-aastasele naisele, kes teadmata päritolu ajukahjustuse mõjul 2007. aastal koomasse langes ja 16 aastat tagasi teadvuse kaotanud 34-aastasele mehele, kelle aju ei saanud rinnapiirkonda tabanud löögi mõjul viie minuti vältel hapnikku. Kui naispatsiendi ajus võis filmi mõjul näha vaid auditoorse ajukoore ja visuaalkorteksi aktiveerumist, siis meespatsiendi puhul nähti ka erinevate ajuosade kasvanud sünkroonsust. Viimane vihjab teadvustatud kogemusele.

Owen on varemgi sundinud väliselt vegetatiivses seisundis viibivate patsientide diagnoosi ümber hindama. Näiteks kaheksa aasta eest suutis ta 23-aastase neiu motoorse ajukoore aktiveerumisega näidata, et patsient on tegelikult teadvusel. Reaktsiooni esile kutsumiseks paluski Owen tal end tennist mängimas kujutada. Võrreldavat ajuaktiivsuse muutust on ta kohanud keskmiselt iga viienda näiliselt ajusurnud patsiendi ajus.

Hetkel jääb veel ebaselgeks, kui paljusid inimesi kasutatud lähenemisviis puudutab. Mitmed vähemalt väidetavalt ajusurnud inimesed ei suuda silmalauge lahti hoida või isegi näha. Samuti ei pruugi registreeritava ajuaktiivsuse tõlgendamine alati nii sirgjooneline olla, kui uurimuses kirjeldatud juhtumite puhul.

Kõigile vaatamata võib isegi üksikjuhtumitesse selguse toomine isiklikul tasemel peredele kergendust tuua. Portaali NatureNews teatel oli näiteks meespatsiendi isa oma poega 18. eluaastast saadik vaatamata diagnoosile peaaegu igal kolmapäeval kinno viinud.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: PNAS

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: