Šimpansid kasutavad looduses kümneid žeste

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Šimpans. Autor/allikas: Reuters/Scanpix
Primatoloogid on 18 kuud kestnud välitööde käigus nähtud 3400 žestikuleerimisjuhu uurimise läbi suutnud tuvastada 66 erinevat žesti ja suutnud neist tähenduse omistada 36'le.  

Šimpansite ja teiste inimahvide poolt esile toodavad häälitsused ei paku kõri ehituse tõttu võimalust edasi anda nii palju tähenduslikku ja nüansirikast teavet kui inimkõne. Nii eelistavad inimahvid teineteisega suheldes kasutada žeste, mille vahendusel nad ka mõnikord inimestega suhtlevad. Vangistuses elavad šimpansid on suutelised inimestelt õppima sadade käemärkide tähenduse. See erineb siiski vabas looduses toimuvast, kuna viimase puhul polnud sugugi selge, et žestid on tahtlikud ja suunatud kindlale liigikaaslasele

St Andrewsi ülikoolis resideeriv Catherine Hobaiter uuris kaaslastega hiljuti šimpansite käitumist Keenia lääneosas asuval kaitsealal. Primatoloog jäädvustas 18 kuu vältel 4531 žesti, mille tulemus näis inimahve rahuldavat. Statistilise analüüsi tulemusena suutsid nad kindlaks teha 66 erinevat žesti, millest oli ainult üks selge tähendus kümnel. Ülejäänud tegevuste algatamiseks kasutati mitmeid erinevaid käeliigutusi. Samas pole kindel, kas sama tegevuse jaoks eri žestide kasutamine annab edasi erinevaid nüansse, mis inimestele tabamatuks jäävad.

Näiteks annab ühe tagajala välja sirutamine selgelt mõista, et saaja rollis olev primaat peaks nende selga ronima. Õhukallistus vihjab seevastu, et kaaslane peaks žestikuleerijat füüsiliselt puudutama või kallistama. Lehtede närimine annab aga emastele teada, et isane otsib seksuaalset kontakti.

Töörühma hinnangul on šimpansite häälitsuste ja žestide vahel fundamentaalne erinevus. Kui häälitsuste puhul pole loomad valivad, kellele need suunatud on, siis žestide on seevastu suunatud kindla(te) liigikaaslas(t)e poole.

Sarnaselt näivad Neuchâteli ülikoolis töötava Emilie Genty töörühma tulemuste kohaselt käituvad ka šimpansite lähisugulastest bonobod. Loomad on võimelised kasutama isegi liitžeste. Paarituda armastavad primaadid kasutavad neid muu hulgas kaaslaste varjulisemasse kohta meelitamiseks. Viimase sümboliseerimiseks sirutavad nad esijäseme välja, tõmbavad seda enda poole ning keeravad seda kergelt kuni käelaba taeva suunas osutab. Viimaks pööravad nad soovitud suunas liikuma ja kiikavad seepeale üle õla, kas kaaslane ikka mõistis neid.

Kuigi käitumisviis poleks inimeste puhul midagi eriliselt, ei ole taolist keerukust varem vabas looduses täheldatud. Töörühm spekuleerib, et midagi taolist võis enne keele teket toimuda ka inimliikide hulgas. Mõlema töörühma uurimustel on samas olulised piirangud. Analüüs võimaldab leida ainult tähendusi, millel järgneb mõni tegevus.

Uurimused ilmusid ajakirjas Current Biology.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Current Biology

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: